New Yorgis on teisipäev, taas on tööpäev läbi saanud ja inimesi hakkab kogunema baari, et lõõgastuda ja unustada oma mured. Pärast kolme aastat astub Jack Fedogani baari Front- Page - tegelik nimi Archibald Donald, kuid suures himust saada New York Times´i ajalehe esikaanele enda lugu, sai ta endale Front-Page´ilise hüüdnime - McGuffin, kes on surnud. Algul räägib ta kokutades, nii ühe sõnalisi lauseid. Tuttavad sõbrad, kes teavad kutsuvad ta lauda ja hakkavad pärima "kadunud" aastate kohta. Tuleb siis välja, et Front-Page on pikka aega juba surnud olnud - kehas olevad organid on juba pudruks muutnud, kuid hing keeldub lahkumast. Nii pajatab Front-Page oma traagilisi aastaid; ta naine Betty, suri vähki, nagu ka kõik ta sõbrad, kuid viimases hädas, veel siis kui armastatud naine elus oli, pöördus Archibald kõrgemate võimude poole ja hakkas palvetama. Palvetamisele järgnesid teised rituaalid, mis areneb tõsiseks sõltuvuseks - kõik selleks, et päästa oma naine. Kuid naine sureb ikka ning Donaldi harrastus on arenenud niikaugele, et ei suuda lõpetada oma ebausku uskumist, isegi kui naine ammu surnud on, ning seeläbi saab ta teatul määral imuunsuse surma vastu. Tuleb välja, et mingi hetk Front-Page mõistis oma needust ja hakkas proovima endalt elu võtmist; proovis uputamist, proovis end Central Pargis üles puua; proovis elektriga - kasutuks osutusid need kõik. Viimases hädas pöördub ta siis sõprade poole, kellegi Billi, et ta kutsuks välja Dawdle O´Rourke, kes on surnud ja, kes tema sõnul peaks olema viimane võimalus saada rahu. Neil ei õnnestu saada läbi klišeeliku nõidusringi, kus kõik teineteisest käest kinni hoivad, vaimuga kontakti. Ning siis ei tea kust kuradi kohast tärkab Jack´il pähe mõte, et kui inimene on rõhutud ekstreemsuse tippu, saab ta endale supermannliku jõu jne... Et Jacki mõte on selline: kui inimene suudab füüsiliselt tugev olla, siis peab ta ka vaimselt olema sama tugev. Seega tõmbab ta surnud mehe endaga kaasa ning nad suunduvad taksoga Central Parki, istuvad pingile, Jack pajab Archibaldile, et kõik on sul peas kinni, Front-Page kõhkleb, hakkab uskuma ja lahkub viimaks.Loodan, et kerge ülevaate 24leheküljelisele jutule suutsin anda. Lugu jäi nigelaks, lagus oli mõnus, minnes vaikselt kuid siiski kindlalt teemasse. Aga asi muutus prügiks, kui Front-Page, pärast õlle joomist, mis andis talle täielikult tagasi rääkimis võime, ladusalt jutusama puhkes. Tegelane kaotas oma omapära, mulle meenus kohe Mary Shelli "Frankenstein", kes ka rääkis väga ladusalt, kuigi ta polnud viit aastatki elanud, kuid see ei takistanud väga laia sõnavara omandamist. Kuskilt siit maalt algas allakäik lool... ning lõpp oli jälle hea: nimelt tuli Jack tagasi baari ning tuled kustusid äkitselt ja tuul vihises mööda laudu. Tuul kadus, tuled läksid taas põlema ja ukse ees oleval trepil seisis hägune kuju."kas keegi kutsus mind?" küsis Dawdle O´Rourke.
Oma alguse ja lõpu pärast ainult annan hindeks kolme.
