Muinas-Venemaale sattunud militsionäär Nikita lahendab tsaar Gorohi õukonna uurimisülemana järjekordset kuritegu. Abiks kahemeetrine kolga Mitjuška, kellel kupli all kõik korras pole, ja nõiamoor Baba-Jagaa.
Seekord on aastajaks sügav lumine talv ja Nikita on organiseerinud erinevatest sotsiaalsetest klassidest hokivõistkonnad - käib turniir. Auhinnaks on valmistatud uhke karikas, mis aga tsaari ruumidest kaduma lähe. Tsaari juures kihab rahvast - isevalitseja tahab abielluda ja kohale on kutsutud siniverelisi pruudikandidaate üle kogu maailma -kokku 12 tükki koos saatjaskondadega. Aga kaduma läheb ka tsaarile kasakate poolt kingituseks toodud kallis valitsejakepp ja lisaks sellele hakkavad pruudid ükshaaval koomasse langema, näidates vaid väheseid elutegevuse märke. Nikital on oma väikese "uurmisgrupiga" käed-jalad tööd täis, lisaks veel hokiturniir ja progrommi korraldamine linnakese ainukesele juudile Abram Moissejevitš Šmulinsonile ja muud jamad. Pruutide kummalise kooma suhtes langeb esialgu kahtlus ühele neegritarist pruudikandidaadile, kes harrastab voodood, aga asjad on muidugi keerulisemad.
Kirjutada romaani jagu huumorit, nii et huumori tase ei langeks, on väga raske, ja ka Beljanin pole sellega toime tulnud. Samas võib ajaviitekirjanduse puhul ka nõudmiste latti veidi alla lasta, mistõttu neli miinus võib olla täitsa paras hinne.
Seekord on aastajaks sügav lumine talv ja Nikita on organiseerinud erinevatest sotsiaalsetest klassidest hokivõistkonnad - käib turniir. Auhinnaks on valmistatud uhke karikas, mis aga tsaari ruumidest kaduma lähe. Tsaari juures kihab rahvast - isevalitseja tahab abielluda ja kohale on kutsutud siniverelisi pruudikandidaate üle kogu maailma -kokku 12 tükki koos saatjaskondadega. Aga kaduma läheb ka tsaarile kasakate poolt kingituseks toodud kallis valitsejakepp ja lisaks sellele hakkavad pruudid ükshaaval koomasse langema, näidates vaid väheseid elutegevuse märke. Nikital on oma väikese "uurmisgrupiga" käed-jalad tööd täis, lisaks veel hokiturniir ja progrommi korraldamine linnakese ainukesele juudile Abram Moissejevitš Šmulinsonile ja muud jamad. Pruutide kummalise kooma suhtes langeb esialgu kahtlus ühele neegritarist pruudikandidaadile, kes harrastab voodood, aga asjad on muidugi keerulisemad.
Kirjutada romaani jagu huumorit, nii et huumori tase ei langeks, on väga raske, ja ka Beljanin pole sellega toime tulnud. Samas võib ajaviitekirjanduse puhul ka nõudmiste latti veidi alla lasta, mistõttu neli miinus võib olla täitsa paras hinne.