Kunstnik Andrei (kes sekundaarmaailmas on rohkem tuntud kui lord Skiminok) elab aastaid juba koduses Astrahanis. Elu on raske ja hing on haige. Armastatud naine ei tundu enam sellisena, sest kui oled näinud (ja kas ainult näinud?) võlumaailma tundelisi ja raevukaid naisnatuure, siis lihtne linnanaine enam ju ei köida... pole ikka seda õiget kiirust ja hoogu, eksole? Esialgu Andrei püüab siiski kogu hingest esineda korraliku abikaasa rollis. Kuid ühel õhtul heliseb telefon ning läbi ilmvõimatu ragina kuuleb Andrei Liia ja Buldooseri tülitsevaid hääli, kes siiski jõuavad öelda, et nende maailmas on asjalood halvad ning olukord ulub lord Skiminoki vägitükkide järele. Andrei võtab kapist Nimeta Mõõga, riputab õlgadele kuninganna kingitud lilla keebi ning ütleb abikaasale, et lippab korraks sõprade juurest läbi... tormab tänavale, näeb valget hobust... lühidalt, üsna pea ongi ta võlumaailmas.
Lord Skiminokile on võimas ratsamonument püstitatud, aga see on üldiselt kolmandajärguline. Riesenkampfide suguvõsa tõstab taas pead – vaat see on oluline! Vana Riesenkampfi viis Surm triloogia esimeses osas endaga kaasa, seda hoogsamalt on tegevusse asunud lollakavõitu noor prints, kes oma surnud vaarema nõul ja kõikvõimalike tumedate jõudude toel on asunud otsima Riesenkampfide Hambaid. Viimatinimetud on miski eriti vägev maagiline artefakt, mille abil Riesenkampfide suguvõsa paljunebki.
Noh, lord Skiminok ajab oma sõbrad-semud kokku ning liigub vastaste aladele laastamistöödele. Selles romaanis on pahalastel ka tugev abivägi miskite kriðnaiitide näol, ka Buldooser on romaani alguses kriðnaiidiks värvatud (õigemini ajupestud). Leitakse ka uusi sõpru ning veel rohkem vaenlasi. Enamus seiklusi on seksuaalse alltooniga, et kas päästetakse naisterahvaid pentsike kavaleride käppade ja kihvade vahelt, või päästetakse meesterahvaid igasugusete pervertide käest. Nende pervode seast pärineb ka kogu triloogia kõige vaimukam väljamõeldis – kastraaditar. Tegu on miski hingematvalt ilusa naisterahvaga, kel strateegilises kohas kahjuks hambad on...
Võiks siin muidugi lõputult heietada, aga ei viitsi... mulle see romaan suisa meeldis, kuivõrd saab meeldida miski pretsensioonitu naljaloba. See neli on muidugi üsna nõrgavõitu, aga kolm oleks samas ka liialt ülekohtune.