Kusagil kolkaplaneedil on leitud üüratu konstruktsioon, mida nimetatakse kuju järgi Labürindiks ja mis teeb trikke ajas/ruumis ning maalaste uurimismeetoditest väljagi ei tee. Need ikka torgivad ja torgivad, kuni masinavärgil ükskord villand saab ja torkijad kuhugi pärapõrgusse, oletatavasti isegi mitte samasse Galaktikasse, saadab. Kena maailm - päikest pole, ainult kõrb ja kõik mis silmist, haihtub sõna otseses mõttes iseenesest. Isegi jalajäljed, rasketehnikast ja vähemast pudi-padist rääkimata. Ekspeditsioonirühmal on tõsine probleem - kuidas tagasi saada.
Algus oli veel kuidagi, aga mida edasi, seda triviaalsemaks. Kui ikka grupp seltsimehi satub teadmata kuidas teadmata kuhu, siis on seal kindlasti juhmardist sõjard, töönarkomaanist teadlane, põlualune peategelane, kes ainsana midagigi toimust jagab jne. Kena mäng alternatiivsete ajalugude prügikastiga suubub lõpuks mõttetusse virtuaalmaailma.
Loetud tasemel juttude kohta nii mannetut romaani sellelt autorilt küll ei osanud oodata.