Seal satub Seites haiglasse, kus skulptor Cetlini ja kohaliku raadioamatööri Põrkini abiga asub taastama ühekordseks kasutamiseks mõeldud ajamodulaatorit. See ka õnnestub, ning nüüd – sedapuhku koos elurõõmsa skulptoriga – põrutatakse ajas veelkord tagasi, kuid õige koha asemel satutakse 17.sajandi Polüneesiasse. Paljad pärismaalannad, tervislik kliima, idüll ühesõnaga... Vene skulptor on asjaga üsna rahul, Seites mitte just väga, metalli pole ja mingit raadioamatöörlust modulaatori parandamiseks ka tuvastada ei õnnestu. Muuseas, modulaator kasutab psi-energiat, millega saab suurepäraselt tahkeid aineid töödelda. Skulptorile ju igati kasulik tööriist!
Lugu on lõbus, ent mitte ülepingutatult naljakaks tehtud. Kirja on pandud kõva käega, ladusalt, kõik on pidevalt kontrolli all. Igati tore, sest tegu ju sarja esimese osaga. Aga muide, Dumas’ ei mõelnud teemantripatsite lugu ise välja, nagu autor finaalis märgib.