Siin ta siis nyyd on. Issanda aasta 1998 Hugo ja John Campelli Memoriaalse auhinnaga pärjatu. Nii-öelda järg sama autori sarnasenimelisele teosele "Forever War". Nii-öelda järg seepärast, et tegemist on pigem teemaarendusliku, kui tegevusliku järjega. Käesolevas raamatus käsitleb Haldeman seda, millest ta "Igavese Sõja" lõpupeatykkides lihtsalt kergelt yle libises, st. sisuliselt on tegemist sõltumatute raamatutega.
Tegevus toimub umbkaudu 21. sajandi keskpaigas. Aset on leidnud nanotehnoloogiline tööstuslik revolutsioon. Suvalise materiaalse hyve hankimiseks pole vaja muud kui kärutäis toorainet, programmeeri natuke oma mikroskoopilisi roboteid, ning need ehitavad sulle just sellise jupstyki, millist hing ihaldas. Alates hamburgerist lõpetades hävituslennukiga.
Mõistetavatel põhjustel on nanovabrikud range riikliku kontrolli all. Ja sedagi kaugelt mitte igas riigis. Arengumaad hangivad oma igapävast riisiportsu jätkuvalt kõplaga emakest maad toksides ning nanotehnoloogilises heaoluyhiskonnas peesitavate naabrite peale tigedasti urisedes.
Urinaga asi ei piirdu. Arenenud maad, eesotsas Yhendriikidega peavad lakkamatut sõda. Enam-vähem kõigi ylejäänute vastu. Tuumarelvadega on maatasa tehtud terve rida linnu Aafrikas, Lõuna-Ameeriks, ka Yhendriikides. Jänkide populaarseimaks relvaks on nn. "sõdurpoisid" - waldo tyypi androidsed sõjamasinad, mida juhivad distantsilt kuklasse siirdatud neuroliidestega varustatud operaatorid. Sisuliselt on kuskil Costa Rica dzunglites ringi kakerdav hambuni relvastatud aparaat operaatori "mina" kehastus. Operaator näeb, kuuleb, tunneb ja haistab läbi "sõdurpoisi".
Veelgi enam - lahingutegevuse paremaks koordineerimiseks on operaatorid yhendatud ka omavahel. Nad näevad üksteise silmade läbi, tajuvad üksteise mõtteid ja emotsioone. Sisuliselt rakenduslik telepaatia. Ja kõik sellest tulenev.
Yhte säärast sõdurpoiste lahingüksust juhib raamatu peategelane - keskealine, mustanahaline, suitsidaalsete kalduvustega fyysik. Fyysiku põhitööks on osalemine projektis, mille eesmärgiks on pystitada yhele Jupiteri kaaslastest seninägematult suur ja võimas elementaarosakeste kiirendi. Paraku selgub, et kui too kiirendi projekteeritud võimsusel käiku lasta, siis toob see endaga kaasa uue Suure Paugu. Koos kogu teadaoleva universumi operatiivse siirdumisega parematele jahimaadele.
Kahetsusväärsel kombel saavad sellest kuulda yhe maailmalõppu kuulutavate usuhullude sekti ninamehed. Nood satuvad tõelisesse ekstaasi - lõpuks ometi on neil võimalik midagi oma kauaoodatud Lõpu kiiremaks saabumiseks midagi reaalselt ette võtta.
Meie noor fyysik oma semudega on Uuest Paugust mõistagi mõnevõrra vähem vaimustatud. Universumi päästmiseks on neil aega loetud päevad...
Nyyd natuke kriitikat. Teemade diapasoon mida raamatus käsitleti, oli meeldivalt lai. Mõni teine autor oleks kõigest sellest mitu kymneosalist seeriat valmis vorpinud. Ka kirjutatud oli raamat kahtlemata hästi. Mis pisut vastu hakkas, oli teose ideoloogiline plaan. Nimelt on Haldeman siin omamoodi yhendanud Stanislav Lemi bezatreerimise ja Asimovi Gaia. Ning sealjuures kyllalt yheselt leidnud, et see hea on. Kahtlemata suudab Haldeman oma seisukohti oluliselt paremini kaitsta kui Asimov. Ja tänu sellele saab minult tegelikult lisapunkte.
Teinekord on abiks maailma asju enda omadest erinevate silmade läbi vaadelda.