Teksti peategelane on MLKA (Maa Luure Keskagentuur) eriagent. Agendist tehakse romaani algul nn. liba – st. ta saab teise isiku ihu ja teadmised. Antud juhul peab agent minema mingile kolkaplaneedile, kus kaovad inimesed. Kõigepealt kadus kaevanduse meister ning seejärel ka kaks MLKA lihtagenti, kes läksid asja uurima.
Planeet on asustatud mingite aborigeenidega, kelle jaoks surm on lihtsalt üleminek vaiksesse maailma. Kohalikud pole aga võimelised seda teise maailma ülemineku protsessi kohe üldse mitte kiirendama – see on absoluutselt vägivallatu tsivilisatsioon, kohalikud isegi toituvad nad mingitest loomadel kasvavatest lihaviljadest. Loomulikult on planeedil au sees esivanemate kultus, surnud pereliikmete muumiad on majas aukohal ning perepea peab esivanematega alailma nõu...
Planeedil elavad ka inimesed, nii paar-kolmsada isikut... Ning neid inimesi on igasuguseid... lühiromaani peategelasest eriagent peab selgitama inimeste kadumise põhjused/süüdlase(d). Probleeme on teisigi – selgub, et kaevanduses töötavate aborigeenide eluiga lüheneb pidevalt. Aborigeene see loomulikult ei vaeva, agendi teeb see küll aga murelikuks.
Eriagent saabub planeedile tuntud professorina, sellesama professorina, kelle raamat muutis omal ajal nii palju aborigeenide elus. Kui keegi midagi aborigeenidest teab, siis on see just antud professor...
Huvitav ja hästi läbimõeldud lugu... Kindel viis!
Lühiromaanist sai hiljem fix-upromaani «All My Sins Remembered» esimene kolmandik!