Haldemani tähtteos on kõigile klassikalise kirjanduse reeglitele (mitte, et ma neid tegelikult teaks...) vastav romaan ja mingis mõttes kindlasti loogiline valik sarja “SF Masterworks” lansseerimiseks. Teatud tehnoloogilisele naivismile vaatamata on tegu murrangulise, avala, (omas ajas) ootamatu ja uudse lähenemisega ulmekirjandusele. Üksikud konarused küll sattusid ette, aga need kipuvad olema rohkem sellised isiklikku laadi kihvatused.
Näiteks oleksin tahtnud lugeda teost enne, kui sain teada autori tausta ning isikliku suhte sõjasse — oleksin lihtsalt soovinud teada, kas ja millal oleksin ise taibanud, et tegu on Vietnami veterani heietusega, põhimõtteliselt sõjaromaaniga, millele antud ulmeka kuju ja kõrvalliinid. Ent teose seljal leiduv tutvustav lauseke röövis mind igaveseks sellest ahaa-efektist... Palun vabandust, kui ma nüüd ise kellegi tulevast lugemiselamust solkisin; tegelikult peaks seos Vietnamiga kiiresti selgeks saama ka 21. sajandi eurooplasele, ehkki küllap kõneles ameeriklastega süüdlaslikel 70datel märksa valjemini.
Samuti hakkas pikapeale tüütama autori kummaline fiksatsioon kõige seksuaalsusega, eriti aga homoseksuaalsusega seonduva ümber. Liberaalsete vaadetega inimesena pean end üsna sallivaks, ent teema pidev nina alla hõõrumine tekitab siiski kerget tülgastust. Samas, näiteks R. A. Wilsoni samateemalised mõttekäigud ja -mängud kirjandusteoste sees panevad pigem kaasa mõtlema — võib-olla oli mulle millegipärast vastukarva just Haldemani iseäralik analüütiline lühinägelikkus, võib-olla tundus omasooiharuse rõhutamine põhjendamatu. Isiklik kiiks igatahes; mõnd teist kindlasti ei häiriks.
Võib-olla kõige raskemaks tegi “The Forever Wari” nautimise aga tõsiasi, et olin peaaegu vahetult enne lugenud John Scalzi “Old Man’s Wari” — Haldemani suhtes muidugi äärmiselt alatu tegu. Heinleini ja Haldemani aegadest on nimelt žanriomase sõjaulmega juhtunud hämmastavaid asju ning tänapäeva tippude hulka kuuluv Scalzi ületab eelmiseid generatsioone mängleva kergusega. Haldeman ei kannata võrdlust välja.
“The Forever War” sobib täitsa hästi võimsate patsifistlike sõjaromaanide riiulisse selliste sauruste nagu “Vahva sõdur Švejk” ja “Catch 22” väärikasse seltskonda — eeldusel, et riiul on üsna pikk ja käesolev teos paremusjärjestuse mõttes kusagil selle keskel. Loetav ning igale tõsiulmikule kvaasikohustuslikki, ent paraku natuke aegunud kraam — et pigem nagu rosin kui värske viinamari. Puhtalt maitse asi.
Näiteks oleksin tahtnud lugeda teost enne, kui sain teada autori tausta ning isikliku suhte sõjasse — oleksin lihtsalt soovinud teada, kas ja millal oleksin ise taibanud, et tegu on Vietnami veterani heietusega, põhimõtteliselt sõjaromaaniga, millele antud ulmeka kuju ja kõrvalliinid. Ent teose seljal leiduv tutvustav lauseke röövis mind igaveseks sellest ahaa-efektist... Palun vabandust, kui ma nüüd ise kellegi tulevast lugemiselamust solkisin; tegelikult peaks seos Vietnamiga kiiresti selgeks saama ka 21. sajandi eurooplasele, ehkki küllap kõneles ameeriklastega süüdlaslikel 70datel märksa valjemini.
Samuti hakkas pikapeale tüütama autori kummaline fiksatsioon kõige seksuaalsusega, eriti aga homoseksuaalsusega seonduva ümber. Liberaalsete vaadetega inimesena pean end üsna sallivaks, ent teema pidev nina alla hõõrumine tekitab siiski kerget tülgastust. Samas, näiteks R. A. Wilsoni samateemalised mõttekäigud ja -mängud kirjandusteoste sees panevad pigem kaasa mõtlema — võib-olla oli mulle millegipärast vastukarva just Haldemani iseäralik analüütiline lühinägelikkus, võib-olla tundus omasooiharuse rõhutamine põhjendamatu. Isiklik kiiks igatahes; mõnd teist kindlasti ei häiriks.
Võib-olla kõige raskemaks tegi “The Forever Wari” nautimise aga tõsiasi, et olin peaaegu vahetult enne lugenud John Scalzi “Old Man’s Wari” — Haldemani suhtes muidugi äärmiselt alatu tegu. Heinleini ja Haldemani aegadest on nimelt žanriomase sõjaulmega juhtunud hämmastavaid asju ning tänapäeva tippude hulka kuuluv Scalzi ületab eelmiseid generatsioone mängleva kergusega. Haldeman ei kannata võrdlust välja.
“The Forever War” sobib täitsa hästi võimsate patsifistlike sõjaromaanide riiulisse selliste sauruste nagu “Vahva sõdur Švejk” ja “Catch 22” väärikasse seltskonda — eeldusel, et riiul on üsna pikk ja käesolev teos paremusjärjestuse mõttes kusagil selle keskel. Loetav ning igale tõsiulmikule kvaasikohustuslikki, ent paraku natuke aegunud kraam — et pigem nagu rosin kui värske viinamari. Puhtalt maitse asi.