Heh. Heh. Hea jutt sellest, kuidas tulevikus tähesõdasid peetakse, ILMA et oleks mingeid hõperruumihüppeid või valguse kiiruse ületamist. Seega on maailm üsna sürrealistlik. Peategelane on seal nagu üksik valge vares, kuna ta on ellujüüjast sõdur. Nii on ta iga kord missioonilt naastes vaid veidi vananenud, sellal kui ta maailm on muutunud. Tehnika, mida sõjas kasutatakse, on ka vastav. Selline sürrealistlik, veidi isegi stalkerlik, kui nii määratleda võib. On mingid tulnukad, kes lasevad esimesed kohatavad Maa kosmoseraketid hoiatamat sodiks ja alustavad sõda, ja ei mingit diplomaatiat. Ainult tapmine, tapmine, tapmine.(Esimene küsimus peale diplomaatide vahetamist on: miks te sellist julma sõda alustasite?" ja vastuseks on: "Meie? Aga alustasite ju teie?" ehk teine pool arvab meist samamoodi. Ja nii see lugu jookseb. Julmalt m88da oma rada, aga samas ka kenasti, seda peab tunnistama.