Phaeton on hüpoteetiline planeet, mis kunagi olevat olnud meie Päikesesüsteemis Marsi ja Jupiteri vahel ning purunes Jupiteri ja Päikese gravitatsiooni ühismõjul. Selle tulemusena tekkis astroidide vöönd. Seda hüpoteesi pole vist tänaseni lõplikult maha maetud.
Triloogia esimene romaan tunduvalt erineb kahest viimasest. Autori avateos, mis on avaldatud 1955.a, on partamatult täis külma sõja aegseteid klisheesid ning on pühendatud põhiliselt kahe kosmoselaeva lennule Marsile. Siiski ka siin leidub paar vihjet triloogia põhideele.
Triloogia järgnevad osad moodustavad tegelikult ühtse terviku ja kardinaalselt erinevad avaloost. Esimese osaga seovad neid vaid mõned põhitegelased ja teadmised esimese osa sündmustest. "Punasest propagandast" pole jälgegi (muide, selliseid sõnugi nagu KPSS või sotsialism siit ei leia). Seekord võetakse ette reis Veenusele, kus pärast mitmeid seiklusi ja avastusi leitakse võõras kosmoselaev. Peagi selgub, et see laev on pärit hävinud planeedilt Phaeton. Triloogia kolmas osa ongi pühendatatud selle hüpoteetilise planeedi elanike saatusele.
Kuuekümnendate teisel poolel oli see triloogia (õigemini teine ja kolmas osa) üheks minu lemmikraamatutest. Kahju, et eesti keelde tõlkimisel piirduti vaid esimese (viletsama) osaga. Lugesin üle ka praegu, ning ikkagi jätsid triloogia viimased osad päris hea mulje. Neli on igati teenitud.
Kes tunneb huvi, on Martõnovi lood ka võrgus olemas. Romaanis "Gost iz bezdnõ" (ajakirjas "Smena" nimega "Vstrecha cherez veka") on phaetonlaste lugu veel jätkatud (tõsi küll, romaani kõrvalteemana).