Robert M. Price on pidanud seda romaani üheks keskseks mõjutajaks, millest lähtus Lovecraft oma tuntud Antarktika-loo "At the Mountains of Madness" kirjutamisel. On sarnaseid jooni - lõunamanner; kadunud rass, mille ajalugu saadakse teada raidkirjade järgi; ekspeditsioon, mis kasutab uurimistöödel koerterakendeid ja lennukit jms. Samas tuli minu silme ette pigem Conan Doyle´i "The Lost World", eelkõige elus tiibsisalike leidmise ja ühe Euroopasse kaasatoomise episoodi tõttu. Kas Lovecraft Taine´i romaani oli lugenud, ei ole teada.
Loos on 5 peategelast. Üks neist on professor Lane, ekstsentriline härra, kes uurin väärastunud mereloomade temaatikat. Temale tuuakse sageli uurimiseks veidraid mereelukaid, aga see, millega ilmub kohale kapten Andersson, ületab kõik ootused. Surnud olevusel on nii linnu kui ka sisaliku tunnused - looma näib lausa võltsinguna. Kapten räägib, et sai selle kätte lõunamandri lähedalt, kui seal toimus maavärin. Võimsa maavärina tagajärjel pöörati segi kogu merepõhi ja koos meeletu koguse naftaga pöörles pinnale tohutu hulk eelajalooliste loomade välimusega olevusi. See väike eksemplar oli ainuke, mille kapten veest kätte sai. Laeva tüürimees Ole (kes on ka üks peategelastest) fotografeeris aga Antarktika kaldal kivikirju, mis kujutasid dinosaurustele sarnanevate loomade võitlust. Kapten püüab oma eksemplari professorile kõrge hinnaga maha müüa, ent tema peamine eesmärk on naasta Antarktikasse, kus saadud rahaga hakata nähtud naftat kaevandama. Pool aastat hiljem suundubki ekspeditsioon lõunasse, kaasas veel professori tütar Edith ja koomiline noor teadlane Drake.
Kohe alguses leitakse kaldalt kinnitusi kapteni sõnadele: randa uhutud tohutu eelajalooliste olevuste surnuaed. Samas on need väliselt üsna värsked, nii et on oodata kohtumist elusate dingodega. Üldiselt ei jää mulle muljet, et tegevus toimub igavese pakase maal: kogu aeg on temperatuur üle nulli, lumi, jää ja pakane ei ole romaani levinuimad sõnad. Antarktikas avastatakse võimsad maa-alused gaasi- ja naftareservuaarid, mis seal regulaarselt põlema lahvatavad, lisaks veel vulkaanid ja maapealsed naftajärved. Kusagil seal hiigelsuures (kümneid miile laias) kraatris aga elavad lohesid meenutavad agressiivsed hiidsisalikud.
Märkimisväärse osa tekstimahust haaravad selle või teise tegelase teooriad, kuidas need gaasid ja naftavarud seal interaktiivselt toimivad, samuti teooriad raidkirjade olemuse, iidse rassi tekkimise ja kadumise kohta, soojas oaasis elavate kiskjate tausta kohta. Kui lisada veel segased kirjeldused koobaste, seinte ja neid ühendavate tunnelite jms kohta, siis mina väsisin õige pea ära ega suutnud enam jälgida, kas tegevus toimub parajasti maa all või koopas, kas jää ja lume peal või hoopis muldpinnal - visuaalne pilt kadus ära. Tüürimees Ole ja noor teadlane Drake peavad esindama romaanis koomilist külge. Näiteks Drake alustab lugematu arv kordi oma juttu sõnadega "I have a theory," mille tema ülemus kapten Andersson kohe katkestab sõnadega "shut up!" või selle erinevate versioonidega. Alles pikapeale sain ma aru, et Drake ja Ole kandideerivad ka professori tütre südamele, mida tolle ajastu seikluslugudest oleksin pidanud kohe alguses eeldama.
Ehkki kõigi eelduste kiuste oleks pidanud ekspeditsiooni liikmed tuhat korda surma saama, pääsevad kõik lõpuks õnnelikult ja tervelt tagasi, päästes maailma Lõunamandril elutsenud õudusest, mis - nagu me teada saame - ähvardas hävitada kogu inimkonna. Minu loetud versioonis (antoloogia "The Antarktos Cycle" (1999)) mahub tekst 138 lk-le, aga vaatan, et esmatrükis oli raamatu paksuseks 258 lk. Tekkis mõte, et kui loo sisu on nüri, siis võib-olla oleks taolist lugu kergem tarbida, kui oleksin lugenud suurema šrifti ja reavahega.