Meest jääb kummalisel kombel vaevama üks lapsepõlves korduvalt nähtud maisihelveste pakendi kujundus. Seal on kujutet maisipõllu kohal kõrguvat suure lusikaga Kuud, kes ahmib süüa. Ükskord, poisikesena, uuris mees pilti suurendusklaasiga lähemalt ja märkas, et kunstnik oli joonistanud Kuu käehaardesse õudusest appi karjuva ühekäelise poisikese, mis palja silmaga nähtamatu. Mis oli kunstnikul mõttes? Aastaid hiljem tuleb appi juhus, kui üks klassivend kutsub mehe oma vastostetud maamajasse külla ja peategelane tunneb ära maastiku, mis oli maalitud tollele maisipakendile. Mees leiab üles ka raugaealise kunstniku ja küsitleb teda jubeda visiooni kohta.
Kunstnik räägib ühekäelise poisi kujutamise tinginud sündmusest ja see on kogu jutu vingeim osa. Peategelane üritab 70 aasta eest kunstnikuga juhtunut uuesti läbi mängida ja nagu selgub, on see suur viga. Lugu lõpeb veriselt ja tegelikult on viimase lõigu näol sellele ka üks liigne vint peale keeratud (viimane lõik võimaldab juttu ka ulmejutuna (horror) vaadelda). Nii et siis pikema miinusega viis.