Üks padutehniline jutustus, kuidas tegelane sukeldub oma tähelaevaga musta auku. Õieti on tegemist tegelase redutseeritud mäluga koopiaga, mis on ülitugevast metallist ja millimeetrine - peab ta ju vastu pidama singulaarsuspiiri lähedal vajalikele miljardi G-ni küündivatel kiirendustel, ja tegelikult on tal ka midagi tagataskus, et sealt uuesti välja saada ;-)
Tutvustuse järgi on autor alaga ülimalt kursis, nii et juttu võib isegi lugeda kui populaarteaduslikku loengut - kõik on läbi mõeldud ja arvutatud, nii et vastavate huvide olemasolul soovitan soojalt lugeda, kuigi teaduskaugel inimesel sõidab toimuv ilmselt väga kõrgelt üle pea. Ning muidugi tuleb mainida, et kirjanduslikult on tekst küllalt kuiv ja ega just midagi jalustrabavalt üleloomulikku ei toimu; teatud mõttes on isegi naljakas - kuigi sümpaatselt tervitatav - et keegi vaevub tänapäeval kirjutama nii matemaatiliselt põhjendatud ja rangelt teaduslikku võimalikkust järgiva teksti.