Ulmekirjanduse BAAS - Fjodor Kandõba

Arvustused (7)

13.11.1997, kell 18:50

No nii. Saigi siis lõpuks see "Kuum maa" kätte võetud ja läbi loetud... ja ausalt öeldes ei pidanud pettuma. Ootasin sealt parajat ühe punkti lugu kuid võta näpust. Ei saanud kohe ühte anda. Südametunnistus ei lubanud. Muidugi kui sisu nüüd natuke lahata siis oli ta suhteliselt väheütlev, kuid oli ka mõningaid helgemaid momente (nende pärast tõusiski hinne tervelt palli võrra). Mis sellesse sissusse puutub, siis see oli iseenesest ....nõrk. Tüüpiline selline kommunistlik jura. Mingid lollilt enesekindlad sellid ajamas miskit ktm (kurat teab mis) jama ja nii edasi. Tegelikult mulle ei meeldi see idealiseerimine, mis seal ette tuli. Pole ju eriti võimalik, et kui ühte kohta koondada tööle miskid mõnisada selli, siis on kõik 100%liselt suured fanaatikud ja teevad kõike mis vaja ilma kõhklemata. Natuke palju punaseid vihjeid oli ka. No võta või jäta, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui öeldakse et nõukogude rahval on sellised masinad mis igasugusest fantaasiast ammu ees. Kuid see selleks.

Vaadates antud raamatut teise külje pealt (selle mis tõstis hinnet), võib öelda et autor oli (kas teadlikult või teadmatult) suur naljahammas. Ilmselt siiski teadmatult, kuid ikkagi tuli raamatus ette mitu kohta, kus sai kohe mõnuga muiata. Eks üks neist kohtadest tuli sisse ka kirjastajate näpuvea tõttu. Samas ei usu ma seda et kogu see rahvas (karmid kaevurid jne) puhkepauside ajal ainult piima ja limonaadi oleks joonud. Muud sihukest absurdi tuli veel ette ja seda ei saa lihtsalt lugeda ilma muigamata.Isiklikult lugeda ei soovitaks, (ise ma märkisin mõned paremad kohad oma tarbeks muidugi üles). Või tegelikult... miks pean just mina (või ka veel mõni teine) olema see tobu, kes ainukesena sellist raamatut loeb. Soovitan sügavalt teistelegi, saab häid kogemusi ja harib ennast nõukogude ulmekirjanduse seisukohalt natuke rohkem. Lugege ja te ei kahetse.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

1.12.1997, kell 03:47

Oh, sellest raamatust saab ilmselt üks eesti fännide poksikott. Tegelikult on siin BAASis ka Harrisoni mõnuga togitud, aga Kandõba kõrval on HH ikka suisa suur sõnameister. Noh, "Kuum maa" on sihuke stalinliku ajastu produkt: üsna lähedases tulevikus (suisa kaasajas) toimuva tegevusega tööstusromaan. Arutul hulgal sõnavahtu, üsna lamedad tegelased, paar karikatuurset vaenlast (õigeb oleks öelda pahasoovijat, sest täieverelise vaenlase mõõtu nad välja ei anna) ning palju populaarteaduslikke loenguid. Aga teema? See on õilis: maapõue soojuse kasutamine rahvamajanduse hüvanguks. Projekt on samuti mastaapne: ehitada hiiglaslik allmaakatel, mis siis selle vulkaanilise (kui ma nüüd õieti mäletan) soojuse maapinnale annab jne. On üsna naljakaid tegelasi, eelkõige see tshuktsist autojuht - Temgem, autoülem ning loomulikult õel ameerika naisajakirjanik, kelle pilt raamatus on tõeline eelpunk. Selle raamatu tõeline väärtus peitubki piltides, volume on rohkelt illustreeritud sihukeste futuristlik industriaalsete piltidega: (üli)voolujoonelised autod, suitsevad korstnad jne. Ei tulegi teist nii fantastiliste illustratsioonidega raamatut meelde. Lugeda ei soovita, pilte tasub vaadata ning tugeva tervise olemasolul võib ka mõne lõigu diagonaalis üle libistada (aga seda omal vastutusel). Tänaseks on Fjodor Kandõba õnneks nii unustatud, et mul pole ka venekeelsetest allikatest isegi autori eluaastaid õnnestunud leida.

Teksti loeti eesti keeles

Tundmatu Arvustaja

1.12.1997, kell 10:40

Alustades sealt, kus Jürka lõpetas, pean märkima, et F. Kandõba polegi veel surnud. Vähemasti polnud veel aastake tagasi. Ja isegi karjääri tegi. Tema viimane tiitel oli nii aukartustäratav, et ma ei suuda seda täpselt esitadagi. Igatahes oli ta NSVL Parateaduste (Anomaalsete nähtuste?) Akadeemia akadeemik, vist ka president, okultismuse või millegi muu taolise professor jne. Vinge vend. Aga raamat on saast. Oma kurvastuseks pean tunnistama, et isegi varases nooruses ei suutnud pildid ämbritäitest (või olid neid vagunitäied?) teemantitest ja muust taolisest sodist vaimustada. Kusjuures minu arvates on kogu lugu lisaks plagiaat B. Kellermanni "Tunnelile".

Teksti loeti eesti keeles

Üllar Lindmaa

11.02.1998, kell 12:33

Tõesti-tõesti on see üks neist raamatuist, mida mõnitada on tõeline nauding. Kuna aga tähtsam on juba eelnevalt öeldud meenutan vaid armastusliini. Tõeline ja ehe armastus seob nimelt raamatu peakangelast sõjas põrutada saanud (ilmselt siis seal naissoo vastu huvi kaotanud?) Druzhininit ja doktor Tshaplinat. Mööduvad aastad - nemad heidavad teineteisele vargsi pilke ja kannavad teineteist südames. Aga kusagil valmib allmaakatel, töötavad saboteerijad, keeb nö tõeline elu. Ja need teadusliku avastused, need on ikka tõeliselt priimad. Eriti tore on hetk mil Kremlis tutvustakse uut maasügavikest leitud keemilist elementi - loomulikult rossiumi (Stalini viimastel aastatel taheti vist nõukogude inimese asemel saada ikka lihtviisilist venelast). Nimelt võtab üks onu selle pihku, et lähemalt vaadata kuidas ta helendab. Ja pärast pühib käed taskurätikuga puhtaks. Aga - huvitav lugemisvara ikkagi, soovitan - luban, et lugedes saab lustida üsna rohkelt.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

22.05.2000, kell 11:40

Hmm. Mulle see tegelikult isegi meeldis - arvestades seda maailma, mis siis valitses, oli teos ikka to~eline ulme. Miks meeldis? Esiteks see varjatud/varjamata ulmelisus saareyhiskonna kirjeldamisel, teiseks tegelased... et need suurimad vaenlased istuvad kusagil yleval. Ja kolmandamaks - koht, kus kaevurid koopa sygavuses la"mmastikunarkoosi saavad ja syydistavad selles siis koopaseina kurje mineraale (vo~hikud, ehtsad vo~hikud). Ja Anohhin meeldis. Ja see meeldis, et raffas ehitas ta"ie tambiga ehituse valesse kohta, halvemasse kohta (Linnusaarele) - ja fosforiidiso~ja ka"igus tuli see mulle alailma meelde. Mingi tippteos see just pole, ja seda, kas need va"a"rtused/va"a"ratused olid autoril meelega tehtud vo~i kogemata lisatud, ei oska ma ka o"elda, aga no... nii hirmsasti pole ka materdada vaja. Ja taas on tegemist ka teosega, kus head illustratsioonid. Kasvo~i juba nende pa"rast tasub asja ka"tte vo~tta. Seda muidugi juhul, kui raamatut lugeda ei viitsita - sest see on ikkagi ysna pikk... ja ivad on selle massi sees suhteliselt hoolsalt varjul.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

17.01.2001, kell 15:17

Lisan arvustuse põhiliselt selleks, et keskmine hinne raamatule on kahtlaselt kõrge - mõni järsku veel hakkab lugema. See raamat on saast, saast ja veelkord saast, Saast suure algustähega, SAAST igas tähenduses ja kontekstis. Selle üle võib irvitada, nii nagu igasugune väärand natuke naljakas on. Punkt.

Ainus, milleks ta sobib, on näidis tolleaegsest nõukogude ulmest, mida eesti keeles õnneks palju ei ole, piirnedes tõsiselt mõeldud raamatutega nagu "Võitlus kiiruse eest" (ärge lugege! - pseudopopulaarteaduslik üllitis sellest, milliseid suurepäraseid masinaid nõukogude teadlased kohe-kohe välja mõtlevad). Ent ka tollal oli võimalik raamatut kirjutada - nii et eelistage "Purpurpunaste pilvede maad".

Teksti loeti eesti keeles

Silver Sära

19.07.2004, kell 13:23

Olles eelnevalt BAASist raamatu kohta lugenud, ootasin tõelist lugemisnaudingut, lõbus-muhedat lugemist. Paraku ei tulnud sellest midagi välja. Loos puudub vaenlane, kellega võidelda. Pole lõpuni halba tegelast, kes stahhaanovlastele valusaid kaikaid kodaratesse loobiks. Ainult maakoor ise on ehitajate vastane. Aga "Tarantel", "Jäljed lumel" ja teised nõukogude aja klassikud olid täitsa loetavad, sest mingigi pinge oli sees. "Kuum maa" aga on enam-vähem üksainus pikk "hurraa!". Peale selle on teos ka ebameeldivalt loodusvaenulik. Millise jälgi naudinguga laseb autor oma tegelastel paradiisliku saare hävitada. Aga kogemuse võrra olen nüüd, peale lugemist muidugi jälle rikkam.

Teksti loeti eesti keeles

Fjodor Kandõba

27.07.1903–27.11.1948

Teosed

· Fjodor Kandõba ·

Lisavahendid:

Fjodor Kandõba

27.07.1903–27.11.1948

Teosed

· Fjodor Kandõba ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: