Cox ja Weisskopf andsid kõigepealt välja antoloogia “Tomorrow sucks”, mis tegeles SF-aineliste vampiiridega. Siis liikus nende mõte edasi ja otsustati ka SF libahundi-alast kirjandust taasavaldada. Ühest küljest mind muidugi üllatas, et terve plejaad tuntud kirjanikke on libahundimotiivi kasutanud. Larry Niveni ja Michael Swanwicki nimede leidumine raamatus üllatas vast kõige rohkem. Viimase “A Midwinter’s tale” on ka üks neist, mis ei lase raamatule “viit” panna.
Niisiis, on kõik lood SFlikud, horror ilmub elemendina ja ainult. Enamust autoreid huvitab libahuntluse teaduslik tagamaa või tegurid, mis võib selle tõve mingites hüpoteetilistes tingimustes esile kutsuda. Koostajad lisanud kaks kaks asjalikku saatesõna, üks räägib teaduslikust libahuntlusest (werwolfery); teine võtab lõpus otsad kokku ja sedastab, et inimkonna arenemisel täiuse suunal, teeb seda ka vältimatult hunt meie sees.
Parimad tekstid. Michael Flynni “Werhouse” viib nanotehnoloogilisse tulevikku, kus kolm kalkarist sõpra otsustavad omale uue keha hankida – üsna harilik lõbustusteenus selles trööstitus ja lohutus tulevikus. Jane Mailanderi “Wolf Enough” on räige feministlik action lähitulevikust. Naisteadlane on leiutanud “hundisärgi”. Koondub naiste salaorganisatsioon, kes omal käel asuvad vohavat kuritegevust ohjeldama. Jutu tegevus Nicaraguas, kus üks endine naislibahunt palgasõdurina askeldab. James Blishi, A.Bertram Chandleri ja R.Garcia y Robertsoni lühiromaanid väärivad eraldi arvustust.
Gene Wolfe’i ja Larry Niveni jutud jätsid mind üsna külmaks; Niven arvab, et libahuntlus ja ajaränd on asjad, millega nalja teha. Minevikust haruldaste loomade otsija korjab üles libahundi, ent satub ajamasina rikke tõttu paraleelsesse mineviku, milles inimene arenes hundist. Short-short jutte esindavad Clark Ashton Smith ja J. Ordover – täiesti tasemel kähkukad.
Eriti minu maitsele sobivad pole aga mainitud Swanwicki “A Midwinter’s Tale” ja Poul Andersoni “Operation Afreet”. Kokku siis tubli “neli” üsnagi kosutava elamuse eest. Siiski kalduks ma eelistama selliseid stiilseid libahundikaid, mütoloogilisel õudusainesel, ilma igasuguse nano- või gigatehnoloogiata. Noh, aga SF werwolf on kah vahva asi – Flynni või Chandleri silme läbi nähtuna!
Niisiis, on kõik lood SFlikud, horror ilmub elemendina ja ainult. Enamust autoreid huvitab libahuntluse teaduslik tagamaa või tegurid, mis võib selle tõve mingites hüpoteetilistes tingimustes esile kutsuda. Koostajad lisanud kaks kaks asjalikku saatesõna, üks räägib teaduslikust libahuntlusest (werwolfery); teine võtab lõpus otsad kokku ja sedastab, et inimkonna arenemisel täiuse suunal, teeb seda ka vältimatult hunt meie sees.
Parimad tekstid. Michael Flynni “Werhouse” viib nanotehnoloogilisse tulevikku, kus kolm kalkarist sõpra otsustavad omale uue keha hankida – üsna harilik lõbustusteenus selles trööstitus ja lohutus tulevikus. Jane Mailanderi “Wolf Enough” on räige feministlik action lähitulevikust. Naisteadlane on leiutanud “hundisärgi”. Koondub naiste salaorganisatsioon, kes omal käel asuvad vohavat kuritegevust ohjeldama. Jutu tegevus Nicaraguas, kus üks endine naislibahunt palgasõdurina askeldab. James Blishi, A.Bertram Chandleri ja R.Garcia y Robertsoni lühiromaanid väärivad eraldi arvustust.
Gene Wolfe’i ja Larry Niveni jutud jätsid mind üsna külmaks; Niven arvab, et libahuntlus ja ajaränd on asjad, millega nalja teha. Minevikust haruldaste loomade otsija korjab üles libahundi, ent satub ajamasina rikke tõttu paraleelsesse mineviku, milles inimene arenes hundist. Short-short jutte esindavad Clark Ashton Smith ja J. Ordover – täiesti tasemel kähkukad.
Eriti minu maitsele sobivad pole aga mainitud Swanwicki “A Midwinter’s Tale” ja Poul Andersoni “Operation Afreet”. Kokku siis tubli “neli” üsnagi kosutava elamuse eest. Siiski kalduks ma eelistama selliseid stiilseid libahundikaid, mütoloogilisel õudusainesel, ilma igasuguse nano- või gigatehnoloogiata. Noh, aga SF werwolf on kah vahva asi – Flynni või Chandleri silme läbi nähtuna!