Sarja teine osa toimub ajaliselt mõned aastad hiljem. Pärast kuritegeliku variorganisatsiooni laialipuistamist on peategelased küborg Tina ja supermanivõimetega kloon Steve enamuse ajast veetnud viimase putkupääsenud pahalaste ninamehe jälitamisega. Lõpuks ta välja peilinud, langeb Tina lõksu ja teleporteeritakse üksi maffiabossi koduplaneedile, mis ei asugi tavauniversumis, vaid mingi ruumikõveruse taga. Planeedi kirjeldus on ongi selle teksti suurim väärtus. Lihasööja ookean, dekadentlik friikide enbono rass -- ainult loe ja imesta! Enamiku romaanist moodustabki Tina rännak pääsetee otsinguil. Lõpeb kõik muidugi nii nagu peab -- paha saadakse kätte ja kõik on õnnelikud.
Lehekülgede kaupa korduv pidev naaksumine Tina ja pantvangiks võetud kohaliku asjapulga Ligrisso vahel hakkas varsti närvidele käima. Õnneksma siis veel ei teadnud, et sama olukord jätkub sarja kõigis ülejäänud osades... brr! Samuti oleks tahtnud rohkem teada saada sellest Universumist, kus eksisteerib nii palju värvikaid -- vahemalt pool tosinat -- rasse, kelle kohta sarja esimeses osas napilt infot jagati. Paraku... on autor rohkem rõhku pannud peategelaste ringisebimisele, millest on kahju. Autor võiks kaaluda kellegagi kahasse kirjutamist, sest maailmade loomine tuleb tal palju paremini välja kui karakterid ja süžee.