Põhimõtteliselt on see järjekordne kombinatsioon igivanast ja ärakäiatud teemast -- võimuhull psühhopaat ja tema kätte sattunud ülimasin, mille hea ja vapper peategelane peab kahjutuks tegema. Ei ole siin midagi head kosta ei settingu ega kirjutusstiili kohta. Isegi meelde ei jäänud -- peale psühhopaatiliste tegelaskujude -- suurt midagi, aga seda ma teadsin juba ennegi, et autoril tulevadki kõige paremini välja kõiksugu kiiksuga friigid.
Sisu oli enam-vähem selline: puhkusel eriagent tuuakse tsivilisatsiooni tagasi, et saata teda taga otsima mingil kolkaplaneedil kaotsi läinud ekspeditsiooni. Läheb, leiabki. Planeet on vahepeal jäänud hullu psühhopaadi võimu alla, kes haldab igivana deemonlikku masinavärki, millega ta agendile hulga morbiidseid seiklusi põhjustab. Kui poleks neid ekstrafriike -- patoloogiliselt patsifistlikku tibi, kes vihkab füüsilist vägivalda nii, et laseb end järjepidevalt vaeseomaks peksta (ise ei saa ju vastu lüüa!), paarisrakendis patoloogiliselt militaarkillerliku tibiga, kes kõigepealt lööb ja alles siis küsib, kes ja miks, paneks suisa kahe. 3=