Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.