"Mellonta Tauta" on hea näide sellest, et mitte kõik munad, mida klassik muneb pole kullast. Tegevus toimub aastal 2848, tuhat aastat peale jutu kirjutamist ning kujutab endast vormiliselt õhulaevalt pudelisse pistetud kirja, mille üks reisija on oma sõbrale kirjutanud. Pole vist mõtet hakata ilkuma autori haleda SF-i üle, aga on tõesti masendav, et Poe nägi tehnika arengu tippsaavutustena tuhande aasta pärast juhitavaid õhupalle. Kuid ka sisuline külg on nõrk. Kirja kirjutaja arutleb tuleviku arheoloogide tehtud avastuste üle Poe kaasajast, ent ka kaugemast minevikust, ironiseerib tolleks ajaks tuntud filosoofiliste ja muude arusaamade üle. Igav igast asendist. Pingutatult on püütud nalja teha, aga naljaks ei ole. Ei kujuta ette isegi seda, et Poe kaasaegsetele oleks see mingi lõbus lugu olnud. Aga mine tea. Võib-olla tulekski juttu vaadelda mingi aja märgina, üle aegade ta kestnud ei ole. Kriips peale.