Kaks lõbusat kaaki satuvad peale kõrtsust pagemist ühes väga halva kuulsusega linnajaos mingisse kummalisse seltskonda, mille peategelane on loomulikult palkirjas mainitud kuningas katk...
Ei tea, kas siin on tollel JAaviku vanamoodsal ja omamoodi muhedal tõlkel väga suur osa, aga jutt on kohutavalt naljakas ja parajalt absurdne. Mu arust üks muhedamaid jutte, mis Poe kirjutand, soovitaks soojalt teistelegi. Nende kümnekonna lehekülje jooksul sain igatahes kõvasti rohkem irvitada kui mõne andeka naljamehe terve romaani puhul.