1.
3
4.0
1.
5
4.0
3.
2
5.0
4.
8
4.5
6.
1
5.0
7.
3
4.333
8.
6
3.833
9.
1
3.0
10.
1
4.0
13.
8
3.75
14.
2
3.5
15.
7
4.429
18.
9
4.778
19.
2
5.0
21.
3
4.667
22.
3
3.333
23.
8
3.875
25.
3
4.333
26.
6
4.167
27.
3
4.0
28.
2
3.5
30.
7
3.429
31.
5
3.4
32.
6
4.333
33.
2
3.0
34.
5
4.0
35.
5
4.4
36.
5
4.4
38.
2
3.5
41.
3
3.333
42.
2
2.5
43.
1
4.0
44.
1
5.0
45.
1
5.0
46.
8
3.875
47.
10
4.3
50.
6
5.0
51.
1
5.0
52.
5
3.2
53.
1
5.0
54.
2
3.5
55.
2
3.5
56.
3
2.333
57.
5
4.0
3.
2
4.5
5.
1
5.0
11.
13
4.462
13.
1
5.0
17.
1
3.0
18.
2
3.0
(romaan aastast 1838)
eesti keeles: «Arthur Gordon Pym`i lugu»
Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1936
Finaali koormavad mitmesugused religioossed sümbolid ning näib, et sellest, mida ta viimaks öelda tahtis, saab vaid autor ise lõpuni aru. Kindlasti ei ole seda taibanud tõlkija, kui ta märkustes minajutustaja väite, et üht või teist asja jutustas August talle alles aastate pärast, eksituseks loeb. Huvitav, Aavik oli muidu ju nutikas ja maailmakirjandust hästi tundev mees.
Üks kontseptsioon, mida romaan ekspluateerib, on õõnsa Maa kontseptsioon - lõpuks jõuavad tegelased Lõunanaba lähedusse, kus ilmselt toimub mingisugune maailmamere "äravool" sfääri sisepinnale.
Romaanile on kirjutanud järje Jules Verne ("Le Sphinx des Glaces", 1897).
Nantucketi nimelisest vaalapüügilinnast pärit olev nooruk Arthur Gordon Pym põgeneb vaalapüügilaeva trümmis merele seiklusi otsima ning pettuda tal igatahes ei tule. Esmalt saab ta laevatrümmi unustatuna seal peaaegu surma, elab üle laevahuku ja mitmed tormid, on sunnitud harrastama kannibalismi ning satub lõpuks Antarktika ekspeditsioonile.
Antarktika jääseina taga avastatakse parasvöötmelise (?) kliimaga saared, mida asustavad kummalised pärismaalased. Ühele saarele vangistusse jäänud tegelaste saatuse kirjeldamisel Pymi minajutustus järsku katkeb. Ühest küljest on teksti katkemine levinud kirjanduslik võte, teisalt pakub kirjanduskriitika, et see võte tuli kirjanikule kui taeva kingitus, sest ta oli oma tegelased üha võimatumatesse situatsioonidesse paigutanud.
Neilt saartelt on pärit ka ulmekirjandusse oma markantse jälje jätnud kummalised valged linnud ja teised elukad, keda kohalikud paaniliselt pelgavad, karjudes «Tekeli-li! Tekeli-li!»
Et Poe kirjutas romaani mitte ühekorraga ja järjest, vaid erinevate ajavahemike tagant, paistab kahjuks ka tekstist välja – see on nimelt ääretult ebaühtlane. Mereseiklused kuni Grampuselt pääsenud peategelase ja tema kaaslase sattumiseni prikile Jane olid küllaltki sündmustevaesed ja tüütud, Jane`i ekspeditsioon Antarktikasse jällegi suhteliselt köitev.
See protoulmekirjanduse üks tüvitekst pole nagu juba öeldud ajahambale paraku kõige paremini vastu pidanud ning pakub tänapäeval vaid pigem kirjandusloolist huvi, mitte niivõrd puhast lugemisrõõmu. Küll on Poe romaanil (ulme)kirjandusloos ääretult tähtis koht.
Sest kuigi uurijad pole kaugeltki ühel meelel, mis oli Edgar Allan Poe taotlus selle tekstiga, kas oli see tõsimeeli või sügava irooniaga kirja pandud, sest omamoodi avastusretke kirjelduse paroodia see kindlasti on, ollakse kindlad, et see tekst on mõjutanud kümneid ja kümneid hilisemaid kirjanikke. Rääkimata sellest, et tekst Poe enda kirjanduslikku karjääri pöörde tõi ning talle nii hädavajaliku tunnustuse andis.
Ei ole üldse võimatu, et tekst oli lõpuks kirjaniku vaatenurgast lihtsalt läbikukkumine (sest kirjutatud on see Poe loometee üsna alguses enne talle surematuse toonud žanrikirjandust defineerivaid novelle), selle ääretult segane teostus aga on võimaldanud kirjandusteadlastel järgnenud ligi kahe sajandi jooksul tegeleda süvaanalüüsiga ja leida siit küll arenguromaani, küll spirituaalse allegooria, küll tahtliku plagiaadi ja kirjanduspettuse jälgi.
Kindel fakt on, et «Arthur Gordon Pymi jutustus» on tugevalt mõjutanud kirjandusklassikuid Herman Melville’ist Jorge Luis Borgeseni, aga väga silmapaistval määral loomulikult ka fantastilist kirjandust.
Poe’d ennast mõjutas loo kirjutamisel tollal Ameerika Ühendriikides suurt populaarsust kogunud nn. «õõnsa Maa» teooria, mida levitas John Cleves Symmes Jr, kes uskus, et maakera sisemuses paiknevasse elukskõlbulikku maailma pääseb väravatest, mis asuvad planeedi polaarpiirkondades.
Kuulsaim järg Poe raamatule on vast Jules Verne’i romaan «Jääväljade sfinks» (Le Sphinx des glaces; 1897), milles figureerivad Poe romaanis hukkunud laevakapteni vend, samuti Pymi reisikaaslane Dirk Peters. Pärast uue ekspeditsiooni pööraseid seiklusi Antarktikas leitakse romaani lõpuks keset jäävälju Arthur Gordon Pymi surnukeha.
H. P. Lovecrafti kuulsaim Cthulhu-mütoloogia aineline romaan «Hullumeelsuse mägedes» (At the Mountains of Madness; 1939) järgib Poe teosega sarnast temaatilist suunda, on justkui selle mõtteline järg või töötlus.
Põhjalikumat ülevaadet Poe romaani mõjudest ja töötlustest ulmekirjanduses võib lugeda minu mahukast järelsõnast paari nädala pärast ilmuvale H. P. Lovecrafti romaani «Hullumeelsuse mägedes» eestikeelsele tõlkele.
Poe romaani ingliskeelsetest väljaannetest tahan soovitada Penguin Booksi 1975. aasta üllitist ja selle kordustrükke, kus on Poe-spetsialisti Harold Beaveri kirjutatud põhjalik saatesõna, märkused, viited, kommentaarid ja teose kirjandusteadusliku retseptsiooni alane ammendav bibliograafia.
Samuti on romaani lisas leitav Beaveri mõtisklus Poe mõjudest Herman Melville’i loomingule ning ligi 30 leheküljel ka Jules Verne’i «Jääväljade sfinksi» sisu ümberjutustus koos katkenditega Verne’i romaani olulisematest kohtadest.
Ahjaa, BAASis on romaani pealkiri valesti sisestatud: peab olema «The Narrative of...»
