SF alla mahuvad siin külla ainult kaks lugu, mida kommenteerin eraldi. Muidu aga pean Poe atmosfääriloomise oskust ning kirjanduslikku stiili võrratuks ja eestikeelne väljaanne on ka kõigiti heas tõlkes. Soovitan kõigile.
1.
3
4.0
1.
5
4.0
3.
2
5.0
4.
8
4.5
6.
1
5.0
7.
3
4.333
8.
6
3.833
9.
1
3.0
10.
1
4.0
13.
8
3.75
14.
2
3.5
15.
7
4.429
18.
9
4.778
19.
2
5.0
21.
3
4.667
22.
3
3.333
23.
8
3.875
25.
3
4.333
26.
6
4.167
27.
3
4.0
28.
2
3.5
30.
7
3.429
31.
5
3.4
32.
6
4.333
33.
2
3.0
34.
5
4.0
35.
5
4.4
36.
5
4.4
38.
2
3.5
41.
3
3.333
42.
2
2.5
43.
1
4.0
44.
1
5.0
45.
1
5.0
46.
8
3.875
47.
10
4.3
50.
6
5.0
51.
1
5.0
52.
5
3.2
53.
1
5.0
54.
2
3.5
55.
2
3.5
56.
3
2.333
57.
5
4.0
3.
2
4.5
5.
1
5.0
11.
13
4.462
13.
1
5.0
17.
1
3.0
18.
2
3.0
(kogumik aastast 1989)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1989
Sellegipoolest on tegu klassikaga, mida lihtsalt peab lugema, ja eelkõige lugude kirjandusliku väärtuse pärast. (Ma ei ole neid originaalis lugenud, seepärast võrrelda ei oska, kas sealt on või ei ole midagi kaduma läinud; ent nii, nagu nad on, on nad nauditavad). Selle ajastu jutustamisstiil erineb tänapäevasest, siis võttis autor endale aega süveneda teinekord õieti asjassepuutumatutesse detailidesse ja veeretas lugu mitte sellele lugejale, kel kogu aeg kiire. Ja nagu suurtele meistritele kohane, kumab sealt läbi ajastut, milles nad kirjutati.
See on ka sobiv koht ära öelda, et minul on enamiku õuduslugudega raskusi. Ilmselt peab nende nautimiseks lugejas olema mingi eelsoodumus ebareaalse, hämara ja müstilise poole, sest lugedes lugu, kus mängitakse ainult selle alateadliku hirmu peale, laguneb tekst mu ees tähenduseta mulinaks - on sõnad, tähed ja laused, aga kogutulemust ei ole, ma olen loetusse sisseelamisest sama kaugel, kui lugedes "Kommunistliku partei manifesti". Et jälle mingid loitsud, oma elu elavad jäsemed, öös hiilivad elukad… Nende vastu aitab ju ühest tublist malakast… rakendatuna soovitavalt loo autori peal ;-)