Tegevuskohaks on 1941. aasta aprillikuu ja Rumeenia, täpsemalt küll Transilvaania. Nojah, teadjad inimesed nüüd noogutavad ning ohkavad, et Dracula... No nicht!
Ühte Transilvaania mägikantsi on positsioonile asunud väike Saksa regulaararmee üksus, kes peaks idee järgi jälgima, et sealtkaudu ükski vaenulik üksus läbi ei murraks. Noh, see on isegi väike põhjus... kuid peamine ajend selle üksuse sinna kolkasse matmisel on hoopis väeosa juhtiva majori isikus. Major on ligi veerand sajandit Saksa riiki sõjaliselt teeninud, major on esimese maailmasõja kangelane. Samas on major selline põikpäine tüüp, kes ei soovi parteisse astuda ning arvustab SS-i tegevust... ka ei meeldi talle juudiküsimuse lahendamine jne. Väärt sõjamees, tõeline aarialane; kuid samas selline kahtlane... nii see major saadetaksegi sinna Transilvaania mägedesse, et las teenib seal Fatherlandi.
Kants on aga kummaline. Näeb välja nagu oleks äsja ehitatud, kuigi tegelikult on vähemalt 500 aastat vana. Kõik kohad on täis kummalisi riste. Ning mitte ühtegi lindu... ja ükski võõras ei tohi kah justkui kantsis ööbida. Sakslased leiavad, et käsk on käsk... ja asuvad öömajale. Üks loll ja iseäranis ahne sõdur, aga avastab öises patrullis olles mingi peidiku, koos teise patrullis oleva kamraadiga lõhutkse sein lahti. Noh, ja surmad hakkavadki peale... iga öö on laip. Major teatab olukorrast Berliini. Saabub kohale sama suur üksus SS-lasi sadistist kapteni juhtimisel.
See kõik on alles aga algus...
Võiks ju seletada veel pikalt, kuid nelja ja poolesaja leheküljelist romaani ju ümber ei jutusta! Mulle meeldib selle romaani kompositsioon: erinevad tegevusplaanid jooksevad hästi sujuvalt ning ühelt teisele ümber lülitumine ei nõua mingit pingutust. Raamatu peamiseks väätuseks pean aga põhjendatust, ehk teisisõnu seda, et kui autor kirjeldab mulle mitte meelepäraseid või usutamatuid asju, siis teeb ta seda niivõrd veenvalt ja argumenteeritult, et mingeid kahtlusi asjade sellises seisus pole. Romaanis on olemas ka kõikvõimalikud pooltoonid ning selline zhanrite segapuder on ülimalt õnnestunud. Raamat on ka hästi inimlik, hoolimata ilgustest ja julmusest ning päris tüüpiline õudusromaan too muidugi pole – pigem selline üleloomulik sünge fantaasia. Mingit paraleeli võiks isegi vedada Indrek Hargla loodud pan Grpowski lugudega... pean silmas seda sajanditepikkust organiseeritud võitlust Kurjaga... feeling on üsna Harglalik!
Kuigi «The Keep» on sarja avateos, võib teda sama hästi ka iseseisva romaanina lugeda. Raamatust on ka samanimeline film valminud... film pidavat kõnts olema... kuid just tänu filmile sai raamat suurema leviku ning ilmselt seetõttu ka Eestisse sattus.
PS: Hoolimata sellest, et romaanis leiavad äramärkimist «Nekronomicon» ja muud samalaadsed teosed, ei kuulu siiski antud romaan Cthulhu müütide sarja. Aga Lovecraftilik on see romaan samuti... hästi külm kohe!