Hoffmann nimetab neid tekste ise muinasjuttudeks ja see võiks nii ollagi - siis poleks põhjust ka erilisi pretensioone esitada. Et nagu lastekirjandus või nii. Ulme kontekstis tuleks need ilmselt lugeda fantasiks 19. sajandi alguse stiilis. Võlurid, gnoomid, Saksa üliõpilaselu pluss kompleksidest tulvil armastussuhted. Ja kõik see paberile pandud a la Saalomon Vesipruul "...ja päikesekiired kuldasivad puude latvu nii et see ilus vaadata oli..". Asi pole mitte kirjutamise ajas või tõlke aegumises. Tema jutte on lihtsalt kohutavalt igav lugeda. Võib olla on tema meisterlikkus avaldunud mõnedes muudes teostes (mida ju tegelikult väga palju polegi), nii et täiesti maha ma teda ei kanna. Aga "Fantastilisi lugusi" saan soovitada ainult radikaalsele romantikule või sellele, kellel on ükspuha mida lugeda. Minu päev mererannas oli Hoffmanni seltsis aga rikutud.