Mahukas ja keerulise süzheega romaan. Loo keskmes on kaputsiini munga Medarduse elu ja juhtumised. Juba lapsena religioosses vaimus kasvatet noorest saab kloostrielanik ja ühtlasi ka selle reliikviate hoidja. Mingitel asjaoludel rüüpab ta ühest reliikviana hoitud pudelist veinimaitselist jooki. See jook kannab aga endas Kuradi vaimu ja sealt edasi muutub Medarduse elu metsikuks amokijooksuks. Teda haaravad kurjuse ja kiusatuse hood, tekivad nägemused ja pettekujutelmad. Kloostrist lahkumise järel rändab ta mitmel pool Euroopas, külvates intriige ja hukatust. Pidevalt saadab teda aga varjuna tema teisik või teisikud, kes panevad toime samuti mitmesuguseid jumalavallatusi. Nii Medardus ise kui muud tegelased kui ka lugeja on segaduses, sest pole aru saada, kes on kes, kes kellele riivatusi planeerib, jne. Kohati vaevavad munka kahetsusehood, siis saab võimuse jälle Kuri jõud. Kui temaatika ei oleks väga tõsine, võiks arvata, et Hoffmann tahab lugejatele seebiooperlikke ebausutavusi pakkuda.
Lugu on siiski tõsisem. Kui palju valitseb inimene ise oma saatuse üle? Milline on Jumala roll? Mis on kurjus? Milleks on kasulik religioon? Kas lihalik armastus on patt? Sellised võiksid olla küsimused, millele vastust otsitakse. Medarduse, tema venna, vanemate ja muude lähikondlaste ning suguvõsa needuse ümber toimuvast trallist pole aga sugugi lihtne vastuseid leida.
Kohati libisevad sündmused täiesti käest ära, kohati on lugeda lihtne ja huvitavgi. Vastuoluline teos, hea hinne tuleb ilmselt siiski pigem raamatu ilmumisaasta (1815) konteksti arvestades.