Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvita...
Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvitav, ent kahjuks pidin loos pettuma. Sündmustik algas aeglaselt ja venivalt, sisaldades hulgaliselt mõttetud ballasti nt laulusõnade näol. Vahepeal jõudis tekst juba huvitavamaks minna (need eelarvustaja kritiseeritud košmaaride kirjeldused olid vast loo põnevaim osa), ent lõpuks suubus lugu segasusse ja nõretavasse emotsionaalsusse, suutmata õieti kuhugi välja jõuda.
Selle mahuka antoloogia koostaja Raul Sulbi on öelnud, et tegemist on mõttelise järjega 2002. aas...
Selle mahuka antoloogia koostaja Raul Sulbi on öelnud, et tegemist on mõttelise järjega 2002. aastal ilmunud kogumikule "Eesti ulme antoloogia". Tollane teos andis ülevaate Eesti žanriulme tekkimisest sellele eelneva viieteistkümne aasta jooksul, siinne antoloogia aga jätkab ülevaadet žanri edasisest arengust järgmise kahe aastakümne jooksul.
Seda ülesannet täidab teos väga hästi. Kiiduväärt on näiteks asjaolu, et siinses antoloogias on lugudega esindatud pea kakskümmend erinevat autorit. Samuti on lugude valikus näha koostaja kindlamat kätt. Kõrvuti tuntud ja auhinnatud lugudega on ka selliseid, mis on isegi valdkonnaga kursis olevale lugejale samahästi kui tundmatud.
Selline valik ongi eelkõige kvaliteedimärk. Laureaatide nimekirjadest vajaliku välja noppimine ei nõua päris sellist osavust nagu pärlite otsimine ammuunustatud juttude virnade vahelt. Tänu sellele on käesolev raamat aardelaekaks mitte ainult uutele huvilistele, vaid ka vanadele fännidele.
1. Roos ja lumekristall (2006) - Indrek Hargla 6/10
Kogumiku avaloos on Taani ajakirjanik Mette silmitsi olukorraga, kus Kopenhaagenit laastab salapärane arvutiviirus. Kuidagi on sellega seotud häkker Kaj ja Hans Christian Anderseni muinasjutt "Lumekuninganna".
Hargla lööb siin loos eelkõige kirjanikuklassiga. Tema jutustamisoskus on nii hea, et ei pane tähelegi, kuidas arvutiteadusest saab lõpuks lihtsalt maagia.
2. Ultima Cthule (2008) - Laur Kraft 6/10
Rootsi uurimislaev avastab Läänemere põhjast seletamatu moodustise. Samal ajal tundub ajakirjanik Ukule, kes on juba aastaid ühe mõistatuse jälgi ajanud, et ta jõuab lahendusele lähemale.
Lugudes, mis kasutavad õuduskirjanik H. P. Lovecrafti "Cthulhu-mütoloogia" tausta, peab autor tihti hoidma tasakaalu noateral eheduse ja naeruväärsuse vahel. Kraft tuleb sellega täiesti rahuldavalt toime.
3. Tähtede seis (2003) - André Trinity 6/10
Peres, kus poja isiksus on lõhestunud ninatarga imelapse ja vaikse õnnetu vahel, on tõsised pinged. Poisi kasuisal, kes töötab tulevikku ennustavas organisatsioonis, tuleb üks mõte.
Trinity lugu on meeldivalt omanäolise stiilitunnetusega kirjutatud. See peidab ka üsna klassikalist süžeed, mis ei teeks häbi näiteks klassikalises telesarjas "The Twilight Zone".
4. Tuhkhall (2001) - Hiram 6/10
Naya City rongijaamas Jaapanis, keset tipptundi, koguneb salaplaani pidav seltskond lindpriisid. Kuid kõik ei lähe nii, nagu nad plaanisid.
Stiilipuhtalt ja hästi teostatud Jaapani manga-koomiksi stiilis pildike. Hirami lugu võikski vabalt olla osa näiteks Akira mangasarjast. 5.
Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu 9/10
Sajandite kauguses tulevikus protestib grupp teisitimõtlejaid kõrgtehnoloogilise autoritaarse keisrivõimu vastu. Nende juht on aga vangistatud.
Rajasalu lugu on selle kogumiku pärl. Napi ja klaari stiiliga lugu on oma teemadelt üheaegselt kaasaegne ja ajatu ning võrreldav ulmekirjanik Paolo Bacigalupi paremate töödega. Au kogumiku koostajale, kes otsis välja selle loo ühe jutuvõistluse pikemast nimekirjast.
6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials 7/10
Tião ja Mirari on jäätmesorteerijad Lixo-nimelises kuubaasis. Ühel hetkel avastavad nad, et baasis on toimunud midagi hirmsat ja peavad proovima põgeneda.
Nutikalt on Belials siin ette võtnud stsenaariumi, mis on tuttav tõenäoliselt lugematutest filmidest - kuid vaadanud seda kõrvalosa täitjate silmade läbi. See meistritrikk tõstab tulemuse tavalisest tunduvalt kõrgemaks.
7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav 8/10
Koloniseerimislaev maandab planeedil Hämarik esimesed robottöölised. Korraga selgub, et robotitega on salaja kaasa läinud ka üks inimestest, kes keeldub tagasi pöördumisest.
Natuke kummaline on isegi lugeda nii hillitsetult väärikat lugu autorilt, kes on muidu tuntud pigem pillava stiili poolest. See on lugu iseseisvusest, mis paneks ka ulme kuldaja meistri Robert A. Heinleini tunnustavalt noogutama.
8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav, Joel Jans 7/10
Hävinud Maa ümber käib edasi kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Pärast ühte kokkupõrget õnnestub kahel inimesel põgeneda oma hukkunud laevalt ja imbuda tulnukate aluse pardale.
Oskuslikult on siin kujutatud kosmoselaevade klaustrofoobilist keskkonda. Kohati oli lausa tunne, nagu loeks mõnda Tom Clancy allveelaeva-põnevikku.
9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg 6/10
Sõjaväelisele üksusele on antud käsk võtta üle juhtimine veevarustusbaasis Yellowstone planeedi "vihmavööndis". Kuid üksuse juhil on peagi selge, et ta ei tea piisavalt ei selle koha olemusest ega ka oma ülesande tagapõhjast.
Tegemist on üsna mõõdetult klassikalises stiilis ulmeseiklusega, millest Weinberg teinud lihtsa, kuid ausa variatsiooni.
10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson 5/10
Uurija saab ootamatult väljakutse lähedalasuva planeedi orbitaallinna, millega on side katkenud. Kohale jõudes näeb ta, nagu oleks kogu linn välja surnud.
Siin on samuti lihtsale kosmoseseiklusele natuke keerulisemaid pöördeid lisatud - kuid pigem oleks Andreson võinud selle lihtsamaks jätta, siis oleks mõju paremini esile tulnud.
11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials, Joel Jans 6/10
Nõukogude-stiilis koloniseerimislaev Marsile on kaotanud juhitavuse ja selle meeskond on jagunenud kaheks vaenulikuks leeriks. Kuid õige sotsialistliku filosoofiaga ei ole miski võimatu.
See satiiriline-humoorikas lugu on Belialsi ja Jansi poolt sätitud täpselt piisavalt jaburaks. Lõbus on ka neil, kel Nõukogude Liidust isiklikke mälestusi pole.
12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander 8/10
Maailmas, kus kommunistide asemel võitsid Vene Keisririigi ülestõusus anarhistid ning tuumarelvade asemel võimutsevad biorelvad, loeb üks mees rongisõidul raamatut, mis kirjeldab teistsugust ajalugu.
Sanderi väga hästi teostatud alternatiivajalugu võlgneb kindlasti midagi Philip K. Dicki sama žanri kuulsaimale teosele "Mees kõrges lossis". Samas annab sellele täiesti omanäolise tugevuse kasutatud ajaloo ja olustiku täpne ja läbinägelik tunnetus.
13. "Üht teistsugust algust" (2001) - Meelis Friedenthal 7/10
Suuremas hoonekompleksis töötav arveametnik satub igavusest mööda keelatud koridore hulkuma. Nõnda satub ta aga salapärasesse laborisse, kus talle siiratakse tiivad.
Killukese kehaõudusega lugu meenutab veidi Harlan Ellisoni kuulsat selleteemalist juttu "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma". Siinse teeb aga eriliseks Friedenthali osavalt lisatud mütoloogiline taust.
14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten 6/10
Lõputu vihmaga kaetud linnas murrab pisisuli Sleiknir pead. Üks salapärane ilmuv ja kaduv tänav võib olla seotud tema tüdruksõbraga.
Kalmsteni tugevuseks on õhkkonna loomine. Tema niiskusest lirtsuv ja seenetav linn on võrreldav näiteks mõne China Miéville’i linnafantaasiaga.
Düstoopilises tulevikumaailmas vangistatakse üks väike tüdruk. Oma ande abil aga õnnestub tal appikutse saata.
Andekalt kujutatud kergete küberpungi-sugemetega müstiline lugu. Tuulepäälse jätab siin teadlikult asju seletamata, et lugeja teaks sama vähe kui peategelasest laps.
16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres 8/10
Ühe lahingu järel päästab meedik vastasleeri üliku elu - ja tajub samal ajal midagi hirmsat. Kui ülik hiljem tema juurde tagasi pöördub, on selge, et midagi tuleb selle õuduse osas ette võtta.
Suurepärane lugu, veidi Frank Herberti feodalistliku kosmosetsivilisatsiooni "Düün" stiilis. Meres käsitleb siin valikute ja nende hindade teemat, mis tema teostest hiljemgi läbi jookseb. Lausa raske uskuda, et nii tugev jutustus oli tema omaaegseks debüüdiks.
17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials 6/10
Veidras ja seletamatus maailmas elab tüdruk, kes on ilma jäänud oma sõbrast. Talle järele minemiseks on tal vaja pudelisse kogutud valgust ja mürgist mulda.
Siin loos on palju saladuslikkusest seotud sellega, et lugeja näeb maailma peategelasest lapse kaudu. Belials võidab siin aga ilusa keelekasutusega ning ta hoiab teksti pikkuse meeldivalt lühikese.
18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper 6/10
Kodukülas elav poiss saab teada, et maa-alustele on kunagi ammu antud tema asemel üks tüdruk. Ebaõigluse heastamiseks läheb ta ise maa-aluste juurde, et tüdruk tagasi tuua.
Lõbusas loos, mis on kirjutatud F. R. Kreutzwaldi muinasjuttude ainetel, mängitakse lugeja jaoks välja Arthur C. Clarke'i ütlus, et piisavalt kõrgel tasemel tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.
19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra 6/10
Muinas-Eesti valmistub vabadusvõitluseks ristirüütlite vastu. Samal ajal kaevandab üks ettevõte Veenusel haruldasi metalle. Need kaks asja on uskumatul kombel omavahel seotud.
Jaburalt lõbus lugu, mis ammutab huumorit saja aasta tagusest pulp-kirjanduse stiilist, nagu näiteks Edgar Rice Burroughsi "Marsi printsess". Mahkra segab siin kokteili, mis ei tohiks töötada, kuid teeb seda sellegipoolest.
20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg 6/10
Lugu toimub muinas-Eestis, kus ajalugu on läinud teisiti ning Viru ja Sakala maakondade liitumisel tekkinud Vabavald kogub järjest võimu. See aga ei meeldi mõnele teisele maakonnale ja valitseva pealiku Uku vastu peetakse vandenõu.
Viisakas alternatiivajalooline tekst, mis vaatleb seiklusloo vormis ideed väikekuningriikide konsolideerumisest. Igati asjatundlik sooritus Weinbergilt.
21. Õpilane (2003) - Karen Orlau 8/10
Ühes Eesti külas ei ole külanõid endale õpilaseks võtnud vigaste käte ja nõiavõimega sündinud poissi. Kuid vana nõid sureb ühel päeval ja küla territooriumile trügivad sisse hulkuvad, lindpriid nõiad.
Orlau kirjutatud etnoõuduse tekst on väga tugev ja asjatundlik. Õuduskirjanike hulgas ei ole autorile siiamaani päris võrreldavat vastast tekkinud, seda enam on kahju, et ta on viimasel ajal väga vähe kirjutanud.
22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees 7/10
Põhjamaade Konföderatsioon on preisilikult range sõjaväelise korraga valitsetav suurvõim Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Kuid veidrad sündmused annavad märku, et mingis teises reaalsuses on ajalugu läinud teisiti.
Paljuski kordab Veskimees siin mõtteid oma varasematest "Kuu Ordu" lugudest, kuid sellest hoolimata on tema alternatiivajalooline jutustus hoogne ja hästi komponeeritud. Väike kummardus Isaac Asimovi kuulsale romaanile "Igaviku lõpp" on samuti hästi valitud.
23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla 6/10
Ajaloolasest mees kolib oma diplomaadist abikaasa saatjana Kopenhaagenisse. Ta satub seal ajaloolisi võitluskunste harrastavate sõprade seltskonda, kuid siis selgub, et selle hobiga on seotud üks saladus.
Harglalt tuleb sümboolselt ka antoloogia lõpulugu. See valik on loomulikult hea, sest isegi kui loo sõnum pole lugejale kõige hingelähedasem, tagab tema professionaalsus lõpumuljena ikkagi positiivse tunde.
Kokkuvõttes on raamat Eesti ulme mõttelise suursaadikuna väga hästi õnnestunud. Valitud lood on ehitatud oma žanri kindlale alusmüürile ning autorid on üles näidanud vajalikke kirjanikuoskusi. Lugude tase on erinev, kuid ühtegi selgelt nõrka lugu siin pole.
Koostajale võib ette heita vaid seda, et ta on teinud turvalise valiku - vastuolulisi ja intrigeerivaid lugusid pole praktiliselt samuti. Muidugi ei pea iga kogumik olema nagu Harlan Ellisoni koostatud legendaarne "Dangerous Visions", aga mõni sellesarnasem lugu oleks kindlasti vürtsi lisanud.
Samuti on võimalik küsimusi esitada ulmežanri sisemise tasakaalu kohta. Antoloogia raskuskese on selgelt asetatud teaduslikule fantastikale, õudus on esindatud üsna napilt ja fantaasia on pigem vaeslapse rollis. Küllap oleks leidnud sealtki mõne sobiva kandidaadi kaasamiseks.
Kuid need on siiski pigem pisiasjad. Tervikuna on tegemist siiski imetlusväärse tööga, mis on nii monument Eesti žanriulme viimasele kahele aastakümnele kui ka hüppelaud neile, kes sellega alles tutvust teevad.
Hinnang: 8/10 (tervik on siin väga selgelt suurem kui osade summa).
Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju...
Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju võtvate mõistuslike taimede invasioon... Eriti ei meeldinud.
Olen sunnitud tunnistama, et meeldis väga.Aega läks (alustasin konspiratsiooni ja erapooletuse mõ...
Olen sunnitud tunnistama, et meeldis väga.
Aega läks (alustasin konspiratsiooni ja erapooletuse mõttes teisest variandist, mis ei olnud ei õige ega vale otsus) ning esialgu oli lausa igav, sest lehekülgede kaupa iidset bürokraatlikku ja innustavat möla tarbida ei tundunud kuidagi meeldiv. Ent siis sain korraga võtme, millega on tegu.
Võtme, et ei oleks eksiarvamusi, sain kuskilt omaenda ajutegevuse soppidest. Kukkus sealt välja, korjasin ta üles, vaatlesin ja kasutasin.
Raamatu idee, ütles mu vastne kasutamisõpetus, on, et keel on põhiline. Räägi õiget žargooni, õigel toonil õigete inimestega, ja sa saad kõik. Ürita seletada omas keeles, olgugi see su meelest lihtsam, arusaadavam ning loomulikum, ja maagia ei toimi. Et võlukunst on just kasutatavas keeles, on teisedki kirjutanud, Le Guin näiteks tuleb meelde, aga säärase satiiri ja selgelt meie maailmas toimuvat kujutava loona ei tule mulle ette, et keegi teine oleks.
Räägi õiget keelt, tee õigeid liigutusi ja saad, mis vaja. Ära räägi, ära tee, ole loomulik - ja saad elult peamiselt jalaga. Et see on algselt lasteajakirja mõeldud loominguline tekst? Hm. Võibolla alahindan ma lapsi? Aga tundub küll, et see lugu vajab hoopis sügavamalt elukogemuslikku lugejat kui mingi 10-14 aastat anda suudab.
Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevus...
Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi... Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.
Raft on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Peategelane Rees on kaevur, kes töötab kustunud t...
Raft on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Peategelane Rees on kaevur, kes töötab kustunud tähe pinnal (tapva viie gee tingimustes), et sealt metalli hankida. Metalli saadavad kaevurid lendavate puude abil Parvele, kust nad saavad vastu toitu ja vett.
Kaevurite elu on raske ja ohtlik, kuid Rees näitab üles nii taiplikkust kui ka kalduvust unistada. Ühel päeval hiilib ta salaja parajasti saabunud lendava puu pardale, kuna ta loodab Parvelt leida vastust, miks universum selline on ja kas tal on õigus, et see on aeglaselt suremas...
Ma pean ütlema, et tehnilise poole pealt on tegemist väga vinge teosega. Baxter on nimelt ette kujutanud universumit, kus raskusjõud oleks meie omast mõõtmatult suurem (tekstis mainitakse "miljard korda", kuid ega sealsed inimesed ka ise täpselt ei tea).
Nõnda toimubki tegevus udukogus, kus kosmilised protsessid toimuvad meie mõistes mõne hetkega. Imetillukesed tähed sünnivad, põlevad läbi ja langevad seejärel udukogu tuuma suunas. Planeete ei teki sellises keskkonnas üldse. Udukogu on aga jõudnud oma elutsükli lõppu, kus vesinik on napiks jäänud ning kogu süsteemi ootab ees hääbumine.
Inimesed ilmselgelt sellesse universumisse ei sobi. Natuke on loo jooksul võimalik ka teada saada, kuidas nad üldse sinna sattusid ja mismoodi nad seni üldse vastu pidanud on. Enamus teksti on üsna sünge, kuna inimühiskond laguneb mitmest otsast ja ümbritsev keskkond on samuti vaenulik. Lõppu on aga kõigele vaatamata peidetud väike positiivne noot.
Kogu selle põhjaliku ja hästi läbimõeldud maailma taustal (Baxter on ise matemaatik ja insener) on lugu ise selline… lihtne. Peategelane on noormees, kes peab alguses õppima ja avastama, siis aga ohjad haarama ning püüdma ähvardavat eksistentsiaalset probleemi lahendada. Teekonnal on muidugi ka raskusi ja tagasilööke.
Kohati on selline YA tunne, kuid tänapäeval lettidele jõudva kraamiga võrreldes on see eriti suhete osas väga rahulikul ja siivsal moel kirjutatud - mõnes mõttes natuke vanamoeline. Robert A. Heinleini noortekad on sellisele tundele ehk kõige sarnasemad. Samas on Baxter muu tegevuse kirjeldamisel oluliselt süngem kui oodata oskaks (Kontide kogukond on heaks näiteks).
Aga eelkõige on see ideel põhinev raamat ja idee on ikkagi väga tugev. Vahest peaks astrofüüsikast rohkem teadma, et seda kõrgemalt hinnata, aga vähemalt tunne oli küll, et see fantastiline universum on läbi mõeldud ja klapib kokku. Ning selle kõige avastamiseks on üks seikluslugu üsna paslik viis.
Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste peale...
Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung.... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni". Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud.
Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põg...
Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet... Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".
Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirje...
Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata. Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada.
Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskurs...
Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskursusesse ja narratiivi. Lähtepunktiks on Lovecrafti jutt "Music of Erich Zann". On umbes aasta 1970. Noor maatüdruk tuleb ilma kindla plaanita elama San Franciscosse. Esimene kuu narko/hipikommuunis on tema jaoks liiga palju ja kui üks kummaline vanamees pakub talle tasuta elukohta ühe tühja maja katusekambris, võtab ta selle vastu. Vanamehel on tingimus, et iga nädal konkreetseks kaheks tunniks peab korter olema tema päralt ja tüdruk ei tohi sinna tulla. Pööningukambri aknast välja vaadates hakkab piiga aga nägema mingisugust teist maailma - justkui ümbritseks teda vesi koos sadamas seisvate laevadega. Otsekui veepiir oleks nihkunud tegelikkusest palju lähemale. Linna ajalugu uurides näib, et aken näitab mingit varasemat perioodi San Francisco minevikust. Ühel õhtul satub ta lubamatul ajal oma korterisse, kus tema vanamees kurvalt viiulit mängib. Mõnevõrra saame siis selgust, miks see kõik nii pidi olema. Loos näib olevat ka teatav õpetlik-hoiatav iva maalt linna tulevatele noortele, sest paralleelselt näeme veel selle tüdruku sõbranna lugu, kes otsustab kodukohta tagasi pöörduda ja kelle elu kulgeb pärast seda õnnelikult ja raugelt.
Jutt on ilmunud antoloogias "Dreaming" (Pegasus Books 2018), mis kuulub antoloogiasarja "The Lovecraft Squad".
Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle...
Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.
Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite j...
Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite ja loomade võitluse srnast. Ta laseb tsirkuse diretorile maksta hiigelsumma, et too paneks ühe trupi poisi lõvidega ühte puuri. Süümepiinadega võideldes mees teebki seda. Ent lõvid muutuvad korraga jehoovatunnistajate idüllmaailma sarnasteks heasüdamlikeks loomakesteks, kes löövad poisile vaid nurru. Surm ei jää siiski tulemata, sest järgmise numbri ajal, kui poiss peab välja lendama mürsuna suurtükikahurist, nooruk hukkub. Puurist välja pääsenud lõvid asuvad surnukeha juurde kaitsesse/auvalvesse ja tekkinud segaduses tervenduvad imeliselt üks kurt ja üks lombak pealtvaataja. Loost jääb meelde ilmselt vaid kahjutunne õnnetu poisi saatuse suhtes.
Ilmetu lugu on eesti keeles ilmunud Stenbocki õhukeses jutukogus "Hingelaps ja teisi jutte" (Ulmus Domini, 2020), mida raamatupoodides miskipärast ei müüda. Ulmehuvilise ei paku see raamat ka erilist huvi, teine kerge ulmekahtlusega jutt on seal "Skapulaari lugu". Mulle näib loetud Stenbocki juttude põhjal, et tegu oli küllalt viletsa kirjanikuga.
Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "t...
Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.
Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja ž...
Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.
Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väi...
Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väike artikkel. "Luupainaja" ilmus ajalehes Vaba Maa järjejutuna ja kui keegi näeb seda raamatu kujul (nagu mina), siis on tegu kokkuköidetud väljalõigetega sellest lehest.
"Luupainaja" tegevus toimub 1930-ndate Tallinnas ja lühidalt öelduna on see üks versioon hinge kuradile müümisest. Peategelane on seltskonnategelane ja kõrtsilõvi Tõnis Jauram, kes aga ei saa majanduskriisi tingimustes hiilata suure sissetulekuga. Ühel uusaastaööl ilmub restorani tema seltskonda keegi võõras nimega Kickbrook, kes teeb kõigile kõvasti välja serveerin end Austraaliast saabunud ärimehena. Keskööl toimuva rituaalse ja veidra õnnevalamise käigus ütleb Jauram valed sõnad ja müüb seeläbi end kuradile, saamata sellest ise arugi. Lugeja saab aga kergesti aru, kes see võõras ärimees on. Kickbrook sokutab Jauramile kaela oma väidetava vennatütre ja võtab Jaurami tankistiks enda loodud firmadesse. Ta kannab majanduskriisi ja võlgades panka miljoneid, mis esialgu rõõmustab kõiki. Aga pikapeale haarab Kickbrooki/Jaurami firma endale üha teisi valdkondi, suretades välja muude ärimeeste ärid. Jauram ei tea, kust need miljonid tulevad, ega tunne ka huvi. Inimeseks kehastunud saatan ostab Toompeale suure häärberi, kus küll väidetavalt kummitab, aga Jauram on oma rikka eluga rahul. Pikapeale aga hakkavad asjad muutuma ja mitmete müstiliste sündmuste järel mehe silmad avanevad. Et ta hing on aga müüdud, ei ole tal oma kurva ja traagilise saatuse eest pääsu.
"Luupainaja" on selline "lihtsale" lugejale mõeldud lugu, kuigi lugeda oli seda misikpärast lõbus. Tekst on gooti kirjas, võib-olla on see mõnele raske. Teksti jagub 124 leheküljele ja on arvestatav võimalus, et väikese formaadi tõttu on see lühiromaani mahtu. Minu teada Harald Vellner rohkem ilukirjandust ei avaldanud.
Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kir...
Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks.
Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad ek...
Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus...
Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad... Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck...
The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esim...
Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt.
"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud ess...
"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks.
