Niisiis, 24. sajandi algus, nagu pealkirigi ütleb. Päikesesüsteem on suuresti asustatud, Marss on terraformitud, Veenus terraformimisel ja lisaks suurtele kuudele on 19000 tühjaksuuristatud asteroidi, mis on Clarke`i Rama moodi pöörlema pandud ja elukeskkondadeks kujundatud. Sureb üks tähtis tegelane ja jätab mõned asjad teha lapselapsele, kes on kah selleks ajaks 135 saanud ja sel eluperioodil kõnnib kamba sarnaste veidrikega mööda Merkuuri, püsides napilt päikesetõusust ees, aeg-ajalt käies rööbastel sõitvas, samuti napilt varjus püsivas linnas puhkamas (planeet pöörleb nii aeglaselt, et tõepoolest liigub terminaator jalutamise kiirusega; ka linna nimi on Terminator). Midagi näib nagu teoksil olevat... igatahes mingil hetkel tabab meteoriit linna rööpaid (mis peaks võimatu olema, sest loomulikult on jälgimissüsteemid jmt) ja põrgu läheb lahti.
See, mis raamatus juhtub, jaguneb mitmeks väga erinevaks tasandiks. Teose nii-öelda peategelaste suhtetase – see, mis tegelikult peaks ju see nö pärislugu olema, eks ole – tekitab minus sarnaseid tundeid lõunasöögiks pakutava lehmakoogiga – ma tunnen end isiklikult solvatuna ja tahaks selle autorile suvalistest kehaavaustest sisse toppida. Kuigi, nagu paljude asjadega siin raamatus, on selles ka huvitavaid, heas mõttes ulmelisi detaile – inimesi on kosmoses mitmesuguseid, enamik aga mingit määratlematut sugu, nii et kui ühel peategelasel teisega asi raamatu teises pooles juba keppimiseni läheb, tuleb ühe väike penis ja suur vulva sobitada teise vastupidistega... Siis raamatu poliitiline tasand, mis on päris realistlik – balkaniseerumine, eri ajastud, pinged, vastuolud, arengus mahajäänud ja endiselt sadadeks riikideks jagunenud, kuid siiski võimas Maa, muude asunduste vastuolud ja varjatud jõud... Ja siis raamatu parim osa, tõeliselt hea! – kõik need erinevad elukeskkonnad oma erinevate elukorraldustega, kõik see terraformimine ja üldse maailm. See on paljus antud vahelugemiste kaudu ja need on samuti tõeliselt head, kuigi tihti frustreerivalt segaselt sõnastatud-teostatud (ilmselt taotluslikult). Ehk siis nii palju häid mõtteid, nii palju läbimõeldust ja... siis kogu tegevustik, millest mõni autor teeks kaelamurdva põneviku, too „mees” aga midagi, mis parimatel hetkedel meenutab „Õnne 13”...
Raamat oli eelmise aasta Hugo nominentide hulgas ja teatud mõttes on see selle koha ära teeninud. Ehk siis julgen soovitada, aga vastutust ei võta...