Ilmelt eelneb autori Marsi-ainelistele tellistele. Miski aasta 2248, Mars koloniseeritud. Varem iga firma oma alal midagi kaevas või nokitses, nüüd ühtne valitsus. Üsna karm seejuures, üle kümne inimese kogunemine nõuab politsei eriluba jne. Osa tüüpe pettunud selles, et inimkonna kogu jõud läheb asteroididest kasuliku kraami kaevandamisele ja kaugemad kosmosereisid on ununenud. Konspireerivad ja ehitavad mingistest pargastest midagi kokku ja panevad lõikama. Raamatu esimene osa naisterahvast, kes kogemata jooksikutega kokku saab, neil raketti ümber ehitada aitab, aga kaasa minna ei taha ja Marsile naaseb. Seal vahepeal revolutsioon lahti läinud, mida maha surutakse.Teine osa toimub umbes 300 aastat hiljem, peategelaseks arheoloog, kes ei usu ametlikku versiooni, et mingit revolutsiooni polnud, ainult mõned terroristid lasid ise ennast koos linnaga õhku vms. Tuhnib ringi, otsib tõendeid, leiab esimese osa ehk päeviku ja muud kraami, mis tõestab, et ikka revolutsioon oli. Veel leitakse Plutolt jääsambad, umbes nagu Stonehenge - siit ka raamatu pealkiri. Arheoloog oletab, et kunagised jooksikud enne päikesesüsteemist väljumist Plutole värgi püsti panid.Kolmandas osas arheoloogi lapselapselapselaps teooriat ümber püüab lükata - et sambad keegi hoopis hiljem püsti pani. Ainult et miks? See jääbki õnneks teadmata.Omapäraseks teeb loo see, et inimeste eluiga on oluliselt pikenenud - nii 600 aastani. Et 65-selt mõeldakse, et lapsepõlv hakkab vist läbi saama - ja üliõpilased keskmiselt saja-aastased. Eks see tekitab ka probleeme, mälu ei suuda nii pika aja jooksul toimuvat meeles pidada, vahel vaevavad eesmärgitus, ükskõiksus jms. Üks nutikas idee loominguga seotud - igaüks võib oma luuletuse või romaani võrku üles panna, aga see maksab. Teisalt, kui mõni raamatuklubi huvi tunneb ja asja ära ostab, on tegu korraliku sissetulekuga. Perekondlikud suhted tulevikuühiskonnas üsna vabameelsed, enamasti grupiabielu, aga mitte iga grupp ei saa lapse soetamise õigust. Pikk eluiga ja palju lapsi ju ülerahvastamist tähendaks - aga et rahvastik ei vahetu, see avaldub ka ühiskondlikus stagnatsioonis. Pisut arusaamatuks jäi arheoloogivanamehe homovahekord miski senaatoriga, kelle käest tuli kogu aeg kaevamiseks ja arhiividele ligi pääsemiseks erilubasid välja kaubelda. Kokkuvõttes päris kena lugu - et on nii põnevust hoidev intriig kui ka läbimõeldud taust. Endalegi üllatuseks maksimumpunkte väärt.