Ei tohiks kuidagi ulme olla, kuigi oli Nebula nominant. Kurioosne juhus. Arheoloogiaprofessor kaevab Vinlandi - viikingite Newfoundlandi - olulisemal asulakohal ja tuvastab loodusteaduslike meetoditega, et kõik leitu jõudis sinna 19. sajandil, st. muistis on võltsing. Sama käib ka Vinlandist rääkivate 13. sajandi kroonikate kohta, kuhu on kaasaegsel paberil lehti hiljem lisatud. Leiab arhiivides tunhides ka arvatava võltsija jälgi, kuigi anonüümseks too jääbki. Lõppude lõpuks suudab ta kuskilt üles kaevata isegi fakti, et keegi härra elas 1842. aastal nädalakese lähedal asuvas külas ja palkas sealt kümme töötut madrust maad kaevama ja muu sellise peale. Istuvad siis professor, Kanada kultuuriminister ja kaevajad viimasel õhtul ümber lõkketule, joovad ja arutavad kogu seda asja. Minister jõuab hommikuks arusaamale, et polegi ju tähtis, kas mingi lugu on õige või mitte, kui see meie kujutlusvõime tööle paneb ja muidu tore on. Professor suhtub niisugusesse juttu muidugi kahtlevalt, aga Robinson jätab selle noodi kõlama.
Selle novelliga on mitu asja korrast ära. Esiteks on loo moraal - kui seda praegusel juhul üldse võib nii nimetada - vastikult nihilistlik. Teiseks, 1842. aasta on liiga vara asulakohtade süstemaatilise võltsimise jaoks. Siis tähendas arheoloogia antikvaarset tegelemist esemetega ja nende süstematiseerimist ning teaduslik väliarheoloogia oli alles sündimas. Kui võltsija tegutses 1842. aastal, siis pidi ta looma võltsingu petmaks uurijaid, kes kasutasid meetodeid, mida polnud tema ajal veel olemas.
Siit edasi oleks vähemalt kaks ulmelist lahendust. Esiteks, tegelikult viikingid siiski käisid Vinlandi rannikul, aga läbisid enese teadmata ja kõigile märkamatult mingi ajavärava nii sinna- kui tagasiteel. Ei ole eriti usutav, sest lähedal oli 19. sajandil küla. Teiseks, võltsija on külaline tulevikust. Anonüümse, rikka ja salapärase isikuna on tal kõik ajaränduri tunnused olemas. Oleks kuratlikult kaval ja viit väärt kirjutada ajarännu jutt niisuguste nüansside ümber ja peita see väheteadliku lugeja jaoks tavalisse ajaloo mõtte üle targutamise vormi. Paraku tundub see kõik aga ületõlgendamisena ja KSR vist lihtsalt ei teadnud, et 1842 on liiga vara, sest tema peategelasel - professoril - ei teki korrakski seda küsimust.
Nii et kogu tants käib vist ainult nihilistlik-relativistlik-postmodernistliku maailmavaate ümber ja rohkem siin tõesti midagi ei olegi. Ka ulmet mitte. Ma pole küll lühiproosa vihkaja nagu esimene arvustaja, pigem vastupidi, aga järeldus on sama:
mõttetu.
