Ehmatavalt kehv jutt sellise meistri nagu Robert Charles Wilson sulest!Hinne pole tegelikult üldse aus, aga ma ei suuda lihtsalt Wilsonile madalamat numbrit siia kirjutada. Aga ütleme siis nagu ammustel aegadel, et madalaima hinde reserveerima hullemat sorti kõntsale, nagu Uido Truija või Sheri Tepper. Konkreetne juhtum on pigem õnnetu ja piinlik.
Sellel jutul on kaks põhilist puudust: 1) ta on jutustatud hästi lugejavaenulikult ning 2) tal pole erilist sisu. Lugu algab kole segaselt, üldse pole aru saada, kes on loo jutustaja. OK, vaatenurk vahetub vahepeal, aga segaseks kõik jääbki, peategelast Carlottat oleks nagu kaks, kirjanik sedastab, et “vanem” ja “noorem”, mis viib mõtted klassikalisele ajaparadoksisüžeele, aga ilmaaegu!, sest autor ei vaevu midagi seletama ja kappab edasi.
Õigupoolest on kõik see algus nii segane, et kui poleks olnud eelarvustaja hosiannat, mis samas ühtteist päris hästi ära seletab, jäänuks see tekst minust 2.-3. lehekülje peal lootusetusetundes pooleli.
Lugu algab Arizona slummiperes ja eelarvustaja tekstist julgesin loota, et läbivalt me seda jutus ei näe, aga võta näpust. Vaheldumisi kaugtuleviku galaktikas intellektide tasemel toimuva tegevusega saame mingeid kaprealistlikke pildikesi sellest kurvast ja vägivaldsest elust. See on igav ja kirjanduse ainesena kõige ebahuvitavam üldse.
Kirjaniku ambitsioon on vist olnud midagi suurt ja õhkamapanevat jutustada. Maalt hävingu eel päästetud tüdruk, kauge galaktika kollektiivmõistus, salapärane Vaenlane, virtuaalsed tegevuskohad ja mõttevahetused. Aga... kogu see värk on nii paganama igav, igav, igav!
Pärast seda, kui Wilson on lasknud tüdruku ja palju teisi inimesi kaugtuleviku kosmilisel ühisteadvusel hävingule määratud Maalt ära päästa ei oska ta nendega enam midagi teha. Ideed justkui saanuks otsa! Carlotta tuiab ühest tegevust mitte eriti edasiviivast ja igavast stseenist järgmisse ja järgmisse ja siis veel järgmisse jne.
Isiklikult häiris mind eriti, et autor on valinud loo jutustamiseks sellise labaselt omameheliku-semutseva (umbes nagu Lovegrove’i “Steampunch”) ja samas kohutavalt tühja lobiseva stiili.
Teadaolevalt elab maailmas kolm inimest, kellele see lugu meeldib. Need on Gardner Dozois, Jonathan Strahan ja Lauri Lukas. Nii Dozois kui Strahan on valinud selle loo oma year’s best kogumikesse, aga stopp!, nemad on ju ka selle "tööõnnetuse" algsed avaldajad!
Jutt on paha ka selles mõttes, et mul tulid seda lugedes pähe lollid ja ohtlikud mõtted. Nimelt tabasin end mõtteuidult, et äkki peaks proovima Douglas Adamsi “Hitchhikerit” lugeda, kuna Wilsoni loost hullemini ju Maalt kosmilise hävingu eel inimese päästmise lugu jutustada ei anna... Surusin selle mõtte siiski tahtejõudu kasutades maha.
Tunnistan, et jõudnud jutuga poole peale, ütlesid minu jõuvarud lõplikult üles ning edasi lappasin diagonaalis silmadega üle lehekülgede lastes lõpuni, et kas jätkub sama kammarrajura. Tundus jätkuvat küll.
Tegelikult ei ole siin aga ilkuda midagi. Lugu on kurb ja piinlik, nagu juba alguses ütlesin. Väga hea kirjanik on jubeda halturtšiga hakkama saanud.
Ning mis kuradi tänapäeva Arizona mehe eesnimi on Dan-O? Ahh?
