Doktor DuBois uurib kunstnikku ühte- ja teistpidi, ei suuda teda aga kuidagi aidata. Instituudis viibides näeb Fisk aga juhuslikult sinna oma unesid monitoorida lasknud vabatahtlike unede jäädvustusi, ja temas ärkab inspiratsioon. Soodsa altkäemaksu eest arstile saab ta infovoo omanikuks ja loob sellest oma meistriteose, millele annab sama katalooginumbri, nagu sel instituudis oligi - YFL-500.
Tegevus toimub siis ajal, mil mõistuslikud robotid teevad inimese eest kõik töö ära ja vähestel inimestel on aega laialt käes, et tegeleda kunstide ja muu loovusega. Arst, kes saab kunstniku käest prisket tasu üleskirjutatud unede loovutamise eest, märkab viimaks, et kunstniku inspiratsioon kipub järjest ära kaduma ja annab talle nõu üles otsida meistriteose muusaks olnud anonüümne unede annetaja.
Selline mõnus lugu. Terve loo vältel kisub sinnapoole, nagu oleks lõpupuänt midagi verist ja jubedat, tegelikult on aga pigem naljakas. Hea lugu.