Raamat räägib kolme lapsepõlvesõbra – kaksikute Jasoni ja Diane ning minategelase Tyleri elust 40 aasta jooksul alates ajast, kui Maa ühel hetkel kellegi poolt mingi arusaamatu membraaniga muust universumist eraldatakse. Too membraan on selline selektiivne, näiteks erinevaid kiirgusi ja asteroide ta Maale ei lase, inimeste algelised kosmoseaparaadid saavad seda aga takistamatult mõlemas suunas läbida.
Membraani kõige ootamatum ja hirmuäratavam efekt seisneb aga selles, et aeg selle sees oleval Maal ja muus universumis kulgeb nüüd hoopis erineva kiirusega. 10 aastat Maal võrdub miljardi aastaga väljaspool membraani olevas maailmas. Lihtne matemaatika näitab, et kui Maal on möödunud 40 aastat, peaks meie Päike olema jõudnud oma arengu lõppfaasi ja olema juba nii palju paisunud, et siis ei suuda arvatavasti enam membraangi planeeti Päikese eest kaitsta ja saabubki inimkonna lõpp. Kõigest 40 aasta pärast! Tulevikuväljavaade missugune...
Raamatu hard sci-fi vundament ja karkass haarab selliseid märksõnu kui Maad eristamine muust universumist, Marsi terraformimine, biotehnoloogiaga eluea pikendamine, mikroreplikaatorid, von Neumanni masinad, ülegalaktiline isearenev rakk-mehhanismidest koosnev poolorgaaniline „kõrgem mõistus” (oeh...), inimestele antud „tähevärav” (selline jurakas „stargate” – oli vist 1000 km diameetriga...) jne.
Sotsiaalne sisu on kolme peategelase elu muutunud maailmas. Jasoni tegevus fenomeni uurimisega tegeleva firma eesotsas. Tyler suur sõprus temaga ja pidev Jasoni aitamine. Tyleri igavene murdumatu armastus Diane vastu. Ja Diane usu poole pöördumine vastureaktsioonina muutunud maailmale.
Ning üle kõige romaanis toimuva hõljub peagi ees ootava maailmalõpu hõng. No peaaegu romaani lõpuni – lõpus näidatakse inimkonnale ka pääsemisvõimalust.
Ei saa öelda, et minu jaoks kergelt loetava raamatuga tegemist oleks olnud ja et ma ta ühe hoo ja õhinaga läbi oleks lugenud. Mulle muutus vahepeal see „kes kellega käib, kes keda armastab” osa tüütuks, rääkimata neist Diane eluviisi tõttu vajalikest ekskurssidest usumaailma. Aga eks tervikpildi kokkupanemiseks oli see kõik vajalik.
Kui ma raamatut objektiivselt hinnata püüan, siis minu arvates oli ta hästi kirjutatud küll. Aga on raamatuid, mis on mulle rohkem meeldinud. Ja lugemise järel jäi minu jaoks ikka mitu „miksi” vastuseta („kuidas” oleks ilmselt mõttetu küsimus...). Hinne siis nelja-viie vahel... jääb 4 ikkagi.