Hea näide minu meelest, kuidas kirjutada sisult pikka lugu lühikeselt, nappide ent ammendavate vahenditega. On üks mees Morgan, kes elab ookeani ääres, peab antiigipoodi ja on hiljuti oma naisest lahutanud. Ta leiab mererannalt noore naisterahva, kes on elanud üle merehuku, mis toimus sada aastat tagasi. Tõenäoliselt oli selle põhjuseks miski mustlasmoori nõidus: naine oli lasknud laeval end sõnuda, aga oli pidanud ka midagi lubama. Naine jääb Morgani juurde elama ja mees kiindub temasse, nagu ta on kiindunud ka oma antiiki. Naine on talle möödunud aegade puhtuse, väärikuse ja üllaste ideaalide sümbol, mis lubab tal ennast tunda Õilsa Rüütlina. Aga naisel on saladus ja ta on andnud mustlasele lubaduse, mida ta peab pidama, sest muidu ta hukkuks. Igati hästi väljamõeldud ja konstrueeritud lugu, ülelpingutamata kirja pandud, selline mittesentimentaalne sentimentaalsus.