Robert Charles Wilsoni nimi jäi mulle mõni aeg tagasi silma lääne ulmeauhindade nimestikes tuulates. Nendes listides figureerimine on sellel Kanada autoril, tundub et suisa kombeks saanud. Ka käesolev teos oli 1999. aasta Hugo finalistide hulgas, ning pälvis Briti Ulmeyhingu auhinna kaanekujunduse eest. Kaanepilt oli tõesti imeilus. Ja ka see mis kaante vahele jäi oli igati tasemel.
Romaani sissejuhatav osa kirjeldab syndmusi 1912. aastal, kui praktiliselt terve põhjapoolkera elanikond jälgib taevas kummalist Euroopa kohal aset leidvat heledust. Helendus intensiivistub yha, kuni mingil hetkel äkitsi kaob. Samal hetkel katkeb telegraafi ning raadioside Euroopaga ning selle rannavetes viibivate laevadega.
Mõni päev hiljem jõuab iiri rannikule ameerika reisilaev. Juba kaugelt on näha, et midagi on _väga_ valesti. Saar iseenesest on alles. Ka rannajoon on äratuntavalt sarnane. Mida ei ole on inimasustus. Lisaks sellele on tundmatuseni muutunud taime- ja loomariik.
Järgnevad uurimused näitavad, et sama saatus on tabanud kogu Euroopat. Atlandist vene steppideni ja arktikast vahemereni. Vana tsiviliseeritud maailma asemel on myrgiste satikate ja madudega asustatud wild east.
Romaani tegevus läheb lahti 8 aastat hiljem. Endise Briti Impeeriumi kolooniate eriti lojaalsed alamad yritavad taasasustada Suur-Britanniat. Endise euroopa, nyydse Darwinia rannikul peremehetsevad endiste suurriikide kodutuks jäänud kodanikest piraadid ja partisanid. Hoolimata yldise poliitilise õhkkonna pinevusest organiseerivad Ameerika Ühendriigid seni läbiuurimata territooriumi sydamesse teadusliku ekspeditsiooni.
Reklaamitakse seda raamatut alternatiivajaloolise romaanina. Jama. See raamat omab muuseas yhtalsi ka kergeid alternatiivajaloo sugemeid. Wilson on siin kokku seganud ideid ja butafooriat yle terve ulmekirjanduse spektri. Alates geograafilistest seiklusjuttudest kuni kybepungi ja horrorini välja. Kusjuures tulemuseks saadud mikstuur oli tõsiselt vahva! Ja hästi kirjutatud. Soovitan!