Ma liigitaks antud teose sõjamemuaaride alla. Või pigem teoseks raadiosarjast "Kirjutamata memuaare". Kirjeldatakse ühe aastasadu väldanud maagide sõja viimastest lahingutest osa võtnud lihtsõduri elukäiku. Piilurina teeninud sõdur pääseb hädavaevu väeosa hävitamisest eluga ning pideva põgenemise käigus juhtub ta soos elava eraku peale. Paraku on jälitajad kandadel ning eraku maisest varast jääb üpris vähe järele. Tulivihane võlur-üksiklane tahab soldatist võimalikult kiiresti lahti saada ning paneb viimase mõõgale "Tõelise omaniku" loitsu, et viimane ikka omadeni jõuaks. Paraku on tegu kanoniseerimata loitsuga, mida hiljem uurivad võlurid peaaegu et needusega samastavad - iga mõõga tupest tõmbamine nõuab vastase tapmist (sellega saab mõõk üksigi väga kiirelt hakkama), samas aga lahtub mõõga verejanu üheainsa surma järel, mis mõõga kasutamise lahingus täiesti välistab. Ning nagu hiljem selgub, ei saa mõõgaomanik surra muidu kui ainult sellesama mõõga läbi, aga alles pärast seda, kui teatav arv vaenlasi on mõõgaga teise ilma saadetud, peale mida mõõk endale lihtsalt uue peremehe valib. Vananemist aga mõõk ei väldi, samuti nagu ka haavatasaamist, tükkideks raiumist ja muud füüsilist torkimist. Veretööd eriti mitte armastaval sõduril õnnestub siiski kaua elada.
Mõõga ja omaniku suhted on märksa keerukamad kui Moorcocki Elricul. Samas on maailmakirjeldus kuidagi mittemidagiütlevalt paljusõnaline, ebahuvitav ja üksluine. Nojah, mida reasõduri maailmanägemusest tahtagi. Aga et aastate möödudes ka miski ei muutu… Ei oska memuaarindusest lugu pidada. Ja autoril on paremaid asju ka.