Tuleb kohe öelda, et mitte kõiki lugusid ei saa lugeda ulme hulka kuuluvaks, eessõna kasutab žanrilisel määratlemisel järgmisi termineid: supernatural horror, speculative fiction, crime ja slipstream. Üldine õhustik meenutab mulle vägagi Stephen Jonesi "Mammoth Book of Best New Horrori" sarja, kus oluline koht on irreaalsel miljööl. Peale selle tuleb öelda, et fašismi ja rassismi - kahe kõige inimvihkajalikuma ideoloogia - vastane võitlus ühisnimetajana on siiski väga tinglik. Kui ette ei teaks, poleks ehk osanud arvatagi. Mitmel lool ei näi valdkonnaga üldse pistmist olevat, mõni on ehk laiemalt totalitaarse ideoloogia vastane.
Näiteks Ramsey Campbelli jutus "The Depths" liigub peategelasest kirjanik nagu zombi mööda linna ringi ja otsib inspiratsiooni. Tal on leping ja tähtajad romaani kirjutamiseks, aga ideid- netu. Siis märkab ta, et tema õudusunenäod, kus keegi ikka vägivaldselt surma saab, hakkavad tegelikus elus realiseeruma. Ta märkab veel, et kui ta oma luupainajad kiiresti kirja paneb, siis jäävad need tegelikus elus juhtumata. Seos fašismi/rassismiga puudub.
Gary McMahoni loos "Methods of Confinement" naaeb naine vanglast oma venda vaatamast. Tagasiteel bussis ja rongis kleepub talle külge pealetükkiv naine, kellega oli juba vanglas suhelnud. Üsna toredas jutus on ka mõttetera - me kõik oleme siin planeedil vangis, lihtsalt mõne vangikongiks on vangla - aga seos teemaga jääb arusaamatuks.
Joe R. Lansdale´i "Night They Missed the Horror Show" tegevus toimub Ameerikas, kus kaks hilisteismelist rassistlike vaadetega rullnokka hängivad/kruisivad oma autoga ringi ja päästavad valgete jõugu käest neegri. Aga mitte seetõttu, et nad oleksid korraga headek liberaalideks muutunud, vaid seetõttu, et see on "oma" neeger - mängib nendega ühes pesapallivõistkonnas. Järgnenud tagaajamisel teevad nolgid suure vea, pöörates ühele kõrvalteele, kus satuvad hardcore-rassistide kätte. Ulmevaba jutt on siiski muljetavaldavalt verise lõpuga.
Robert Shearmani jutu "Damned If You Don´t" tegevus toimub Põrgus. Põrgusse on sattunud mees selle eest, et ta ei usu Jumalat. Toanaabriks määratakse talle koer... Hitleri koer, nagu hiljem selgub. Esialgse võõrastamise jäärel tekib kahe surnu vahel südamesõprus. Siis aga sõbrad lahutatakse, sest selgub, et Jumalat pole üldse olemas, ja kuna põrgus läheb kitsaks, saadetakse mees tagasi elavate hulka. Üldse tuleb elavate maailma rohkesti surnuid, kes zombi-taolistena elavaid häirivad. Ka Hitleri koer naaseb lõpuks ja koos Põrgust leitud sõbraga hakkavad nad maa peal julmi tükke tegema.
John Howardi loo "Flowering Wound" tegevus toimub Rumeenias kas II MS ajal või veidi enne seda. Intriigi keskmes on homoarmastus valest rassist inimesega. Loo lugeja saab kauba peale ka Erica Jongi luuletuse "After the Earthquake".
Tony Richardi "Sense" on lähituleviku (2012-2016) düstoopia Inglismaast, kus võimule pääseb rassistlik režiim ja samm-sammult hakatakse vaenama valest rahvusest inimesi.
Simon Kurt Unsworthi "A Place for Feeding" on psühholoogilise sisuga jutt, mille kohta teema-antoloogias on pehmelt öeldes küsitav. Väikelapse ema hakkab kohvikus last imetama. Seda kõrvaltlauast nägev naine, kelle lapsed on umbes 10-aastased, hakkab tänitama, väites, et toimuv on ebamoraalne. Imetav naine ei usu oma silmi/kõrvu, kui selgub, et suur osa kohvikukülalisi on tänitajaga sama meelt. Järgneb vaidlus rinnaga ja pudelist toitmise plusside ning miinuste üle. Lõpuks lüüakse naist massiga ja tema lapsele tehakse sundtoitmist pudelist.
David Suttoni jutus "Zulu´s War" on tegelasteks Iraagist puhkusele naasnud eriüksuslased. Rindelt naaseb nendega aga ka sõjakuritegu, mille paar meest toime on pannud. Kas südametunnistuse, tarbitud narkootikumi või millegi muu tõttu näeb üks meestest aga tapetud süütud naist lihast ja luust koletisena, kes talle kätte maksma on tulnud.
Thana Niveau "Death of Dreams" kirjeldab totalitaarset ühiskonda, mille üheks instrumendiks saab unenägusid "filmida" suutev aparaat. Ühe naise õudusunenäos nägi ta seda, kuidas ta omaenda last uputada püüab. Nägemus filmiti arsti juures, kelle üks alluv faili pihta pani ja kollasele ajakirjandusele müüs. Kuna naine oli tuntud inimene, tekib sellest suur skandaal ja riigivõim võtab naiselt lapse põhjendusel, et naine on ohtlik. Riburada hakkab avalikkuse ette tulema muidki pilte inimeste unenägudest ja neid kõiki tõlgendatakse kui potentsiaalseid ohu allikaid. Sünge ja kaasa elama panev lugu.
Stephen Volki jutu "After the Ape" tegevus toimub New Yorgis vahetult pärast King Kongi tapmist. Hiidahvisse armunud naine, kelle elu ahv päästis, on sulgunud hotellituppa ja sügavas masenduses. Joob ja nukrutseb. Ta üritab poisiohtu ja arglikku hotellipoissi n-ö ära lohistada, mis lõpuks ka õnnestub. Arglikust poisist saab pärast kuulse naise rautamist üleolev ja ülbe alfaisane. Saksa päritolu poiss peab naisele ka väikese kõne, kus kinnitab, et Ameerika on omadega perses, suhtub migrantidesse liiga hästi ja tema läheb Saksamaale tagasi, sest seal on koraalik juht. Poliitilisest passaažist hoolimata on tegu psühholoogiliselt pineva looga, mis suure tõenäosusega ärritab meesšoviniste, kui mõni neist peaks raamatu kätte võtma.
Antoloogia müügist saadav tulu läheb inimõiguste eest võitlevatele organisatsioonidele, kellest mõned koos pangaaravete numbritega on toodud raamatu lõpus. See võiks olla veel täiendav stiimul, mis motiveeriks ka eesti ulmelugejat raamatut soetama.