Simon Clark

Tegevus toimub enamasti Uues Maailmas, (vana hea Inglismaa ilmselt jäi liiga väikeseks); lisaks on autor millegipärast lõpu kirjutanud nii imala, et see teeks au igale mehhiko seebiooperile. Ja tegevust käivitav loodusnähtus tundub ka kuidagi pliiatsiotsast välja imetud olema

Trifiidide päevast on möödas 25 aastat. David Masenist (Billi ja Josella poeg, kui keegi ei mäleta) on kasvanud üks parimatest pilootidest Kanalisaartel, kus mandrilt pagenud elavad. Ühel hommikul ta ärkab - ja ümberringi on pilkane pimedus. Kuna enamik kohalikku rahvast on pimedad, siis neid see ei sega ning hommikused asjatoimetused käivad endise hooga. Pimeduse katte all on saarele hiilinud hulk näljaseid trifiide, mis küll kiiresti ära põletatud saavad. Atmosfääri uurima saadetud David avastab, et koitu ei ole ega tulegi, sest Maad ümbritseb mingi imelik tolmukott. Tagasiteel kukub ta lennuk ujuvale saarekesele, kust ta päästab ameeriklaste uurimislaev. Manhattan õitseb endiselt ja ega muulgi elul viga pole, kui mitte piraate ja röövleid arvestada. (Trifiide on murdu, ent Ameerikas suhtutakse sellesse kui tülikasse umbrohtu-kasvagu, aga mitte minu aiamaal).

Tükk aega niisama kirjeldusi ning lugejal saab teada, et kohalik võimumees number üks on keegi kindral Fielding, keda JW raamatus tuntakse ühe teatava takistusi kiire päästikuvajutusega likvideeriva punapea Torrence`ina. Viimasel pole teps mitte meelest läinud papa Maseni trikk farmist põgenemisel ning kauahautud kättemaks on teadagi magus... ja verine, eriti kui vaprad teisitimõtlejad ka kaikaid veel kodaraisse loobivad. Nojah, demokraatia eest võitlejad, teadagi, on diktatuuri vastased...

Omaette nähtus on autoril trifiidide keskel jalutavad indiaanlased - neil, ennäe imet, on immuunsus!

Selle pimendusega on ka kahtlased lood. Peaks ju nagu nädalaid kottpime olema, ent trallitakse metsas ja mere peal nagu muiste. Trifiidid muide ei tee pimedusest väljagi, muu floora kohta mainitakse vaid korra möödaminnes, et kui paari päeva pärast valgeks ei lähe, siis taimed hukkuvad...

Romaan pälvis British Fantasy Society auhinna, kuid trifiidiautorina eelistan mina Clarkile iga kell Wyndhamit. 3.

Kuidas "Trifiidide ööd" žanriliselt liigitada? Tegu on 2001. aastast pärineva järjega 1951. aastal ilmunud lähituleviku-teemalisele romaanile. Mingitpidi on "Trifiidide öö" näol kahtlemata tegu alternatiivajalooga-tegevusmaailma tehnoloogiline ja sotsiaalne arengutase lähtub ikkagi 20. sajandi keskpaigast pärinevast tulevikunägemusest (reaktiivhävitajad ja televisioon on näiteks olemas, ent näiteks mobiiltelefone sellest maailmast otsida ei tasu). Selles osas on Clark kui järjeautor üsnagi originaalitruu. Ühes korras on mainitud küll Berliini müüri kui erinevate maailmade eraldatuse sümbolit-asjaolu, mida Wyndham oma "Trifiidide päeva" kirjutades ette näha ei saanud, nii et ilmselt oli tegu Clarki-poolse apsakaga.

Erinevalt eelarvustajast mulle "Trifiidide öö" päris meeldis. Jah, autor on süžee seikluslikkusega kohati vat et veidi ülegi soolanud ja suuremat osa romaani lehekülgedest täidavad kirjeldused võitlustest, põgenemistest, imepärastest pääsemistest jne. Samas oli selline klassikalise seiklusjutu ülesehituse järgimine ilmselt taotluslik ja igav seda raamatut lugedes ei hakanud, samuti jõudis autor lisaks seikluste ning madina kirjeldustele ka tõsisematel teemadel arutleda.

Eespool on sisu juba enam kui piisavalt ümber jutustatud, ütleksin isegi, et spoilerdatud. Seega ei hakka ma ise seda tegema, vaid kirjeldan pigem oma lugemiselamust. Ja see elamus oli vägev.

Lugu haaras mind esimestest lehekülgedest ning kuigi originaali viimasest ülelugemisest on möödas vähemalt 5 aastat, ei seganud see üldse. Autor ei eelda lugejalt algse teosega kursis olemist vaid seletab ja kirjutab varem või hiljem kõik "Trifiidide päeva" viited lahti. Ja üldse kirjutab Simon Clark täpselt nagu John Wyndham: loo algus on väga sarnase ülesehitusega, peatükkide pealkirjad samuti, kogu jutustuse struktuur ka ja sarnasusi leiab veel teisigi. Vaid ühes aspektis leidsin erinevuse: kui "Trifiidide päevas" jääb roheliste välkude põhjus lõpuni saladuseks (jah, kuuleme nii komeedi kui meteoriidi ja lausa sõjaliste satelliitide teooriaid, kuid autor ei kinnita lõpuni, milline neist õige on), siis "Trifiidide öös" käiakse lõpuks üsna kindel seletus välja. Minu poolest oleks võinud selle otsa lahtiseks jätta.

Lugu on tohutult seikluslik ning seda toetab täiega ka stiil - iga peatüki lõpus on nn cliffhanger (andestage mulle siinkohal see anglitsism) ning seetõttu on võimatu lugemist pooleli jätta. Tegin pause vaid peatükkide keskel ja viimasel sajal leheküljel isegi enam seal mitte, vaid lugesin loo ühe soojaga lõpuni.

Tõsi, olen nõus, et lõpp on vast veidi liiga hollywoodlik, kuid kas siis originaali lõpp polnud? Sealgi tundus veel kümmekond lehekülge enne raamatu lõppemist, et kõik on läbi, kuid ometigi pääsesid kangelased üle noatera. Nii et minu meelest oli seegi osa teosest igati originaalitruu.

Nii et lõppkokkuvõttes olin mina sellise, mõnede arvates fanfictioniks liigituva, järje kvaliteedi üle meeldivalt üllatunud ning ausalt öeldes võiks Simon Clark vabalt meie kangelaste või nende laste ja lastelaste seiklustest edasi jutustada - ta teeb seda lihtsalt niivõrd hästi!