Koostajate sooviks on olnud pakkuda jutte tapjatest ja mõrtsukatest. Pooled lood tegelevad sestap pervode ja maniakkidega. Üljäänute seas üsnagi huvitavaid leide... Näiteks käivat inimesel surma eel kogu elu silme eest filmina läbi. Vampiiridel, väidab William Nolan, on vot samamoodi. Muidugi on inimeste omast film palju pikem. Christopher Fahy jutus jääbki aga selgusetuks, kas need inimlihaiharad hooldekodu patsiendid olid mingi ainulaadse halvatuse põdejad... või tõepoolest trollid. Davod Gerrold esitleb igati armast deemonist jõuluvana, kelle saani kaheksa siga veavad ja kes lapsukesi Pühal Ööl pintslisse pistab... Üht-teist huvitavat on veelgi.
Rangelt võttes pole antoloogia tervikuna ulme. Anglomaeerikas aga need hirmujutud ulme alla loetakse. Mingil määral ma isegi mõistan miks - autorid esitlevad siin meile väga-väga-väga haigeid inimesi, kelle psühhoosid on konstrueeritud ja inimteadvuse niivõrd raskestiseletatavatel hullunud ääremaadel sündinud, et...