Lugu algab sellega et kuskil soo kaldal elutseva suguharu vana pealik lebab surivoodil ja kirub kõiki jämedal kuid yha nõrgeneval häälel. Eriti kirumisvääriliseks peab pealik fakti, et tema naiseroju talle ta pojad vales järjekorras synnitas.
Vanem poeg on yks igavene taimetoitlasest jobu, nopib aasal lilli ja kirjutab poeemisid. Noorem poeg aga just nagu papakese suust kukkunud – meenutab väljanägemisel raseeritud karu, joob ja kakleb pidevalt ning sarnaneb oma intellektuaalsete võimete poolest suure kiviga. Troonipärijaks peab aga tava järgi saama too esteet-lillenuusutaja. Vanamehe hääbuvas mõistuses synnib kurikaval plaan..
Kui ma selle teksti eessõnast nyyd õigesti aru sain, siis ehkki algselt oli ta mõeldud iseseisva jutuna, on tegemist osaga romaanist “The Rotting Land” (1994). Seda oli iseäranis lõpupoole ka pisut tunda – lugu katkes ilma mingi erilise puändita ja anti justkui mõista et põnevaks läheb alles kunagi edaspidi. Ka oli teksti tempo rohkem (lyhi)romaanile kui jutule sobilik. Millest kõigest hoolimata oli see piisavalt meeldiv meelelahutus et hindeks nelja ära teenida.