Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

Doctor Sleep

(romaan aastast 2013)

Hinne
Hindajaid
1
0
0
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)
12.2013

Mõttega teha järg oma kuulsale romaanile „Hiilgus“ (1971) tuli Stephen King (sünd. 1947) välja 2009. aasta detsembrikuus, kui ta küsis oma kodulehekülje kaudu, millist teost tema püsilugejad kõige enam ootaksid: kas veel üht „Tume torn“ raamatut või järge „Hiilguse“ Danny Torrance’i tegemistele. Kuna kummagi projekti vastu tunti samaväärselt suurt huvi, otsustas King mõlemad kirjutada.

„Hiilguse“ fännide poolt päädis suur ootus 2013. aasta septembrikuuga, kui „Unedoktor“ (“Doctor Sleep“) jõudis uhkelt poelettidele. Ja mida siis arvata sellest raamatust, mida aulik raugalik kirjanik promob praegu Euroopas ringi reisides? Ma ei leia, et siin on põhjust rõõmustamiseks: suured ootused said üsnagi halastamatult purustatud. Teos ei vasta olemuslikul, tunnetuslikul tasandil kaugeltki „Hiilgusele“. „Unedoktori“ ja „Hiilguse“ ühendavaks lüliks on natuke arusaamatu ja hale informatsioonilik kopeeri-kleebi suhe. Paratamatult tekib palju miks-küsimusi, millest nii mõnelegi näen hüpoteetiliselt vastust, aga see on kõike muud, mida ma püsilugejana kuulda tahaksin.

Lühidalt loost endast. Mõned aastakümned on möödunud kurikuulsa Overlooki hotelli katastroofist ja Daniel (Danny) Anthony Torrance püüab vaikselt ja rahulikult oma elu elada. Püüab, sest hotelliaegsed deemonid pole teda unustanud. Pigem võib öelda, et deemoneid on juurde tulnud. Danny, olles Jack Torrance’i poeg, jagab möödapääsmatult oma isa geneetilist koodi, millesse on sisse kirjutatud alkoholism, temperamentsus, agressiivsus ja sellega kaasnev vägivallatsemine. Kuigi need iseloomujooned on samasugused – nagu isa, nii ka poeg –, on nende avaldumisvormide põhjused võrreldes Jackiga erinevad. Jacki probleemid said alguse tema paljulubavast eluteest, mis hakkas ühel hetkel iga sammuga aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma. Luhtunud õpetajakarjäär, perekonna probleemid ja puntrasse jooksev näitemängu kirjutamine olid eeldused sisedeemonite väljapaiskumiseks. Nähes end eluheidikuna, haaras Jack viimasest õlekõrrest ja võttis tööotsa Overlooki hotelli hooldajana, lootuses sedaviisi tabada kaks kärbest ühe hoobiga: siluda perekonna läbisaamist ja lõpetada oma draamatükk. Mäletamist mööda läks aga kõik oodatust vastupidises suunas.

Danny probleemid on põhjustatud Overlookist. Elanud väikese lapsena kogu juhtunu üle, ei jäta nähtu, mis põhjustatud hiilgamisest (see tähendab telepaatiaannet ja ebatäiuslikku mineviku ning tuleviku nägemisvõimet) teda maha, vaid käib temaga kaasas. Kummitused elavad Danny peas jätkuvalt edasi, kuigi Overlook kui kõige allikas on täiesti maatasa. Siin tuleb Dannyle appi Dick Hallorann, Overlooki peakokk, kes omab samuti võimet hiilata. Ta täidab Danny juures mentorlikku funktsiooni ja õpetab talle oma annet kontrollima, lukustades kummitusi vaimsel tasandil metallkarpidesse. Huvitaval kombel on neid „Hiilgusest“ nähtusi, mis luku taha panemist väärivad kõigest kaks: Missis Massey (hotellitoast 217) ja Horace Derwent (salapärane California miljonär, kes oli Overlooki omanik). Vaieldamatult on liiga väheseid privilegeeritud kastisüsteemiga.

Kuid metallkarpidest jääb Dannyle väheseks. Hiilgamist on vaja veelgi teadvustamatusesse suruda, et Overlooki koledused ähmastuksid või sootuks kaoksid. Üks viis selle saavutamiseks on juua ja kui see mugav tee on kord juba avastatud, on raske sellelt maha astuda. Süütust ja vaprast väikesest Dannyst kasvab sarnaselt oma isale samuti eluheidik, kes hollywoodlikus võtmes peab ühel hetkel vanale ja kahjulikule eluviisile selja keerama, fööniksina tuhast tõusma ning andma ühiskonnale seda, mis Dick kunagi talle andis – abi. Abra Stone on see noor neiu, kes vajab Danny abi, mõistmaks nii enda hiilgamisvõimet, mis ületab mitmekordselt Danny oma ja kaitsta ennast Tõe Sõlme (True Knot) nimelise grupeeringu eest. Tõe Sõlm on vampiiriliku kalduvusega usurühm, mis otsib lapsi, kes omavad võimet hiilata. Sellised lapsed on nende jaoks toit, kelle kehadest tuleb hiilgamise olemuslik essents kätte saada. Reeglina tähendab see ka lapse surma. Jõude ühendades astuvad Danny ja Abra vastu Tõe Sõlme tegevusele ning võitlus hea ja kurja vahel võib tüüpiliselt Kingile jälle alata.

Tõe Sõlme liikmed on sarnaselt „Tasujatele“ (Avangers) justnagu mingisugused superkangelased, kellel igaühel on oma eriline üleloomulikanne. Töötades koos ühise hüvangu nimel – Abra kättesaamine –, peaksid nad olema võitmatu jõud. Kuid nii see loomulikult pole. Vaatamata suurele ja võimsaks puhutud nimele, leiavad Tõe Sõlme liikmed enda otsa üsna naiivsel viisil, suutmata pakkuda Dannyle ja Abrale erilist vastupanu.

Juba siit ilmnevad esimesed kontseptsioonilised valearvestused, mis ei sobitu põhimõtteliselt „Hiilguse“ universumiga. Raamatut lugedes tekib tahtmatult võõrastumistunne: maailm on fantaasialik, ei ole reaalsust kuhu oleks võimalik lõppkokkuvõttes tagasi pöörduda, eristada paranormaalsust normaalsusest. „Unedoktoris“ valitseb kogu ulatuses groteskne ulme, mis üritab ennast sedaviisi justnagu „Hiilgusest“ eraldada.

King räägib oma populaarteaduslikus raamatus „Danse Macabre“ (1981) ulmest läbi erinevate meediumite. Siin mainib King ka kahte õudustehnika tasandit: vastikus ja tants. Vastikuse tasand tähistab üldiselt ebameeldivuse tunnet: lugejale/vaatajale näidatakse üheselt mõistetavalt rõvedusi, mis tekitab eemaletõukavust. Tantsutasand on aga midagi palju peenemat. Siin üritatakse lugejasse/vaatajasse läbi rütmi (samm sammu haaval) sisse pugeda, leida temas neid survekohti, mis tekitavad foobiat. Kingi esmane eesmärk kirjutamise juures on proovida ja hiilida läbi tantsutasandi lugeja intiimsetesse sfääridesse ja tekitada seal kollide abil paanikat. Kui ta selleks võimeline ei ole, siis tuleb valida teine tee. Kui peaks nii minema, siis uhkust King ei tunne, aga töö saab tehtud. (King 2012: 17–18; 40)

Läbi nende kahe tasandi ma vastandaksingi neid kahte raamatut. „Hiilgus“ on ehtne näide sellest, milleks on õudusžanr oma kõrgeimail tasandil on võimeline. Raamat suudab pakkuda esteetilist naudingut inetuse, õuduse kategoorias. „Unedoktor“ seevastu tähistab suuresti ainult vastikuse tasandit. Mul on raske näha, kuidas see suudaks muud moodi kõnetada Kingi püsilugejaid.

Ja Kingi püsilugejana ei tunne ma uhkust, et olen seda raamatut lugenud. Ma ei suhtuks sellesse nii negatiivselt, kui lugu oleks eraldiseisev. Aga seda ta pole. See on ametlik "järg" „Hiilgusele“! Standard oli seatud, see jäi liiga kõrgeks ning King valis teise tee. „Hiilgus“ on peamiselt reklaam, jutt on ümberkaudselt sellega seotud.

Üks selle tee haru on viis, kuidas neid raamatuid püütakse ühendada – puhtalt kirurgiliselt. „Hiilgusest“ on võetud tekstilõike, mis on siirdatud (originaalilähedaselt) „Unedoktorisse“. See ei aita patsienti, sest ta on määratud surema. Aus diagnoos oleks, et siirdamised on surma pikendamise asemel seda hoopis kiirendanud.

Seega leiab siit väga vähe uut informatsiooni ja tõlgendusi „Hiilgusele“, peamiselt pakutakse neid märksõnade tasandil. Siiski on siit võtta üks mainimisväärt tõlgendus „Hiilgusele“. Nimelt see, et Jackil oli oma õpetajakarjääri ajal afäär ühe õpilasega. Ma isiklikult ei seostaks Jacki petmisega, sest „Hiilguses“ on väga tugevalt kujutatud pereväärtusi, mille ainsaks lõhkuvaks jõuks võib (esialgu) olla joomine. Huvitavamal kombel saab siit näha hoopis Kingi lepitust Stanley Kubrickuga ja tema adaptsiooniga Kingi raamatust, mis kirjanikule esialgu üldse ei meeldinud. Kubricku 1980. aasta filmis antakse mõista Jacki tüdimusest oma abikaasast ja huvist teiste naiste vastu.

Mis on siit aga anda Eesti kirjakultuurile? Vastus on, et ei olegi midagi anda. Loo seisukohalt on tegu läbipõrumisega: liiga palju on olukordi „miks ei söönud hunt punamütsikest esimesel kohtumisel ära?“ (ratsionaalselt on teod valed, aga vajalikud loo edasiminemiseks) ja liiga uskumatult omandavad rahulikud pereinimesed action-mehe rolle. Kuid aususe huvides tuleb siiski mainida, et Kingil on üks külg, mis ei näi oma kvaliteeti kaotavat. See külg on tema kirjutamistehnika. Võib-olla on see vanadus, pigem siiski märk sellest, et muusa ei kõnele enam nii tugevalt kui aastakümneid tagasi, aga King suudab ka kõige ebaõnnestunuma temaatika valiku juures lugejaid siiski hoida enda tekstidel. „Unedoktor“ on selles võtmes hea näide.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on “The Shining”-u järg (ilmunud eesti keeles kaks korda, esimene kord “Surmahotell” nime all, teinekord “Hiilgusena”).
 

Kui sain teada, et raamatu järgi on film tulemas, siis otsustasin vaadata ära kõigepealt filmi ja hiljem lugeda raamatut kuna sedapidi on suurem tõenäosus, et emotsioon kerib järjest kõrgemaks. Noh, kuna üldiselt on raamatud paremad kui nende järgi tehtud filmid. Lühidalt - film meeldis. Raamat meeldis märksa rohkem, praegu on tunne, et peaks filmi üle vaatama sest ilmselt ei osanud paljusid detaile näha.
 

Siin ja seal jäi filmi ülevaadetes silma fraas “keskpärase raamatu järgi tehtud suurepärane film”. Arvestades, et raamat on pigem kopsakamat tüüpi siis natuke kahtlen, kas ikka väitja on raamatut lugenud. Aga see selleks.
 

Kui panen raamatu ja filmi kõrvuti siis on filmis tõepoolest mõned kohad raamatust, paras osa kattub üldises mõttes. Raamat on aga meeletult detailsem ning sügavam, seosed “Shining”-uga, Danny napsuvõtmise ajal tehtud lollused, mis teda aastaid hiljem rängalt painavad ja veel miljon suuremat ja väiksemat detaili - filmis on nad kas puudu või niivõrd põgusad, et neisse ei jõua süveneda. Mis on ka loogiline, film enda kahe ja poole tunniga jõuab vaid põgusalt edasi anda seda, mida kirjanik on pooletuhande leheküljega kirjeldanud.
 

Raamat räägib üldjoontes Danny Torrance elust. Kui “The Shining”-us oli ta laps siis nüüdseks on ta saanud suureks meheks, joob nagu loom (sarnaselt isaga) ning liigub juhutöölt juhutööle, vahel ka seadusesilmaga konflikti sattudes. Mingil hetkel ta natuke taltub, jätab viinakuradiga hüvasti ning hakkab tööle ühes linnas väikse mängurongi “operaatorina” ning muuhulgas kasutab enda “hiilgust” (oskust inimesi lugeda) ära vanadekodus surevate “klientide” juures, koostöös kass Azziega. Ehk siis ta on kõrvalt vaadates äärmiselt suure empaatiavõimega hoolitsev inimene, kes elust lahkuvale kodanikule vaimset viimset võidmist pakub.
 

Neid “hiilgavaid” inimesi on maailmas aga rohkem ning kõigil ei ole alati õilsad eesmärgid. Raamat ongi suures osas sellest, kuidas on omamoodi energiavampiirid, kes vajavad elus püsimiseks siis hiilgajate hiilgust. Ning kuidas Danny ja mõned ta abilised nendega rinda pistavad. Aga rohkem sisust ei räägiks, raamat on pealegi piisavalt kopsakas, et seda niikuinii siin mõne sõnaga edasi ei anna.
 

Raamatu algusepoole on juttu sellest, kuidas Danny peale üheöösuhet viinauimas voodipartner Deenie rahakoti tühjaks teeb ning kuidas Deenie kaheksateistkuune laps Tommy sellele peale satub. See stseen on mitmes mõttes õudsalt häiriv (hetkel jätsin mõne detaili veel meelega välja), lugesin seda üsna napilt enne magamaminekut ning vähkresin suurema osa ööst omakorda kas just painajate käes aga… no keris ja keris see värk peas. Selles mõttes müts maha Stephen Kingi ees kuna lugejas nii tugeva emotsiooni loomine ongi põhjus, miks raamatuid loen. See, et emotsioon ei ole alati helge ning roosiline, on täiesti loogiline - on ju elus samamoodi väga erinevaid tahke. 
 

Eraldi teema on AA, anonüümsete alkohoolikute oma. King teinud siin põhjaliku eeltöö (mis seal salata, eks on tal endalgi viinaviga küljes olnud) ning kujutab sõltlaste maailma detailselt ning huvitavalt.
 

Ning see oli alles algus, raamat suudab väga mitmel moel naha alla pugeda. Isegi mitte tingimata samamoodi häirivalt aga on küll ja küll kohti kus kirjanikuhärra demonstreerib hämmastavat oskust kirjutada hingekriipivat pinevuskirjandust. Näiteks pilguheit Abra Stone elu esimestesse kuudesse kus laps nutab ja nutab tunde ning ei arstid, lapsevanemad ega vanavanem ei saa aru, ei mõista, ei oska aidata - see on kuidagi nii… õigesti kirja pandud, et hakka või ise ka lahinal nutma kuna beebil on raske ja valus. Samal ajal mõtled, et tegu on autoriga, kelle raamatuid lõdva käega “õudukateks” liigitatakse ning seetõttu ka lugemata jäetakse. Seesama autor aga suudab luua erakordselt elavaid pilte väga-väga erinevatel lõuenditel kasutades äärmiselt laia värvivalikut.
 

Üks raamatu paljudest lõimedest ja allhoovustest on siit maailmast lahkumine, suremine. On see ju Dan Torrance üks tööülesandeid, hoida surejatel kätt ning teha viimsed hingetõmbed võimalikult murevabaks. Mingil hetkel hakkavad surma-mured kimbutama ka muidu pea surematuid The True Knot’i liikmeid ning see, kuidas nemad suremisega hakkama saavad… huvitav, huvitav on vaadata kuidas Stephen King seda teemat erinevates ühiskonnagruppides käsitleb.
 

Kas see raamat on “The Shining”-u järg? St jah, loomulikult on, King ise kirjutas ju ta järjena. Aga kas TEGELIKULT ka on? See oleneb nüüd sellest, mis nurga alt vaadata. Kui “Hiilgus” on praeguseks juba õudusklassika, kus on õigeid nuppe vajutatud ning mida võib igatepidi tuua heaks näiteks suurepärasest kirjandusest siis “Doctor Sleep” on allakirjutanu arvates samuti äärmiselt hea raamat - aga ta on teise tonaalsuse ja rõhuasetustega. Seega ta on küll järg - aga see, et meeldib emb-kumb raamatutest ei tähenda, et teine ka meeldiks. Nad on siiski üsna erinevad, kus osad tegelased, kohad ja painajad jooksevad raamatust raamatusse. Aga olemuslikult on nad erinevad - ning endale see sobib hästi. Ei peagi olema lihtsalt mingi “versioon 2.0” või sama jutt uues kuues. Võibki kirjutada lugu edasi ja maailma hoopis teistpidi keerata. Nagu kirjanik ka raamatu järelsõnas kirjutab - tal endal tekkis ühel hetkel huvi, milline võiks “The Shining”-u Danny Torrance olla suure, täiskasvanud mehena. Noh, nüüd me siis teame.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: