Ma olen alati arvanud, et kolli kirjeldamine tapab õudusloo. Nii ka siin. No ei ole õudne miski kollaste prillidega nahkkiivris tüüp, mitte ei ole. Isegi siis mitte, kui tal kaks silmapaari on ja kasvu paarkümmend meetrit. Selliste jaoks on tõsistel meestel kõiksugu võimsaid torusid, mis ei jäta soovimatule külalisele üht shanssi miljonist ka mitte. Teiseks, nii palju kui mina tean muististe kohapärimusest - palju seda ei ole, aga midagi siiski - ei ole niisugused suurejoonelised elukad ega neid täis maailmad, mida meie omast vaid sammuke lahutab, rahvaehtsad motiivid. Vanal hallil ajal, kui inimesed tõesti mõnd kivi, mäge või lompi kartsid ja esimesed ringi rändavad muidusööjad hilpharakad neid jutte üles hakkasid kirjutama ja niimoodi muuhulgas ka vanimale ja väärikamaile ulmekirjanduse alamzhanrile aluse panid, sellel vanal ajal ei osatud nii peeneid asju karta. Nendes kohtades kardeti lihtsalt haigust ja surma. Ilma igasuguse B-kategooria filmist pärineva butafooriata. Nagu meie kardaks radioaktiivseid jubinaid kuskil metsa all augus. Ja sellepärast käidigi tõsiselt kivi võiga määrimas. Ja räägiti asju, millesse on praegugi raske kergemeelselt suhtuda. Kingi maopead ja platsi keskelt pimedusest piiluvad kolme pupilliga silmad on aga mingi tilulilu.Teine asi, mida sellele loole ette heita, on pseudodokumentalistika. Ma olen alati arvanud, et fiktiivsete ajaleheuudiste lisamine kolekirjeldustele on labane, kulunud ja maitsetu võte. "N." kinnitas seda arvamust veelkord.
King on kirjutanud võib-olla kõige parema õudusloo, mida olen seni näinud ("1408"), aga mida rohkem ma teda loen, seda rohkem hakkan arvama, et tema tipplood on üksikud vähesed õnnestumised rohke halli plöga taustal. Umbes nagu hoopis teises zhanris kirjutaval A. Reynoldsil on mõni nii hea jutt, et tundub lausa uskumatu, kuidas see saab pärineda sama inimese sulest kui ülejäänud suhteliselt puine kraam.