(jutt aastast 2003)
eesti keeles: «Velotrenažöör»
Stephen King «Pärast päikeseloojangut» 2012
Hea küll, ma proovin siiski. Kellelegi mehikesele seletab arst, et tema sees töötavad justkui tunkedes mehed, kes sodi kokku koristavad, mis ta kiirsöögikohtades kurgust alla ajab. Ja et need mehed jäävad vanaks ja väsivad, kui neile liiga palju tööd anda. Protagonist siis hakkabki tervislikult toituma ja keldris trenazhööril väntama. Selleks maalib ta keldriseinale maastikupildi, kuhu sisse satub või kujutleb või hüpnotiseerib ennast, kui väntab... Ja seal siis hakkavad teda taga ajama noodsamad tunkedes mehed prügiveoautoga, kellel tema uus elustiil hakkab leiba käest võtma. Et temaga vestelda.
Et siis moodne klassik ongi kirjutanud loo nüansirikkast suhtlusest iseenda maomahlade või lipiidimoodustajate personifikatsioonidega, kes muretsevad oma laste kooliraha ja majaliisingu maksete pärast, kui neil pole enam, mida rookida. Ja pandagu tähele, et minu kasinates võimetes ei ole kindlasti edasi anda pooltki selle teksti kogu idiootsusest. Oli ju veel näiteks ka enesetapp, mille üks neist tegi - peategelane elas niisiis oma maomahlamehikesele kaasa ja jagas tolle kogemusi, kui too endale garaazhis kärbiku otsa suhu seadis...
Olgu, aitab. Üks selline jutt veel ja ma soovin Kingile siiralt käimlasse uppumist. Kuskil võiksid ikka mingid piirid ka olla.