Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

Cell

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Mobla»
Tallinn «Pegasus» 2008

Hinne
Hindajaid
1
0
3
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (6)

„Cell” on pühendatud Richard Mathesonile ja George Romerole, ja pole raske näha miks. Seosed Mathesoni kuulsa romaan „I Am Legend” ja Romero Dead-filmide tsükliga on ilmsed ja paljastust, mis liiki looga tegemist on ei pea kaua ootama. Juba proloogist ja avalehekülgedel saab selgeks, et maailma (mobiiltelefoni omanikke) tabab ühel hetkel ja korraga hulluks tegev viirus. Kõik inimesed saavad kõne või sõnumi, mis neid esmalt zombi-taolisteks, hullunud ja mõistuseta elajateks muudab. Nad sööstavad õgima ja tapma neid, keda viirus veel tabanud ei ole. Peategelasel, koomiksikunstnik Clayton Riddell mobiili ei ole ja romaani algusosa kirjeldab tema ellujäämist Bostoni linnadzhunglis, kust tal koos veel paari pääsenuga õnnestub põgeneda. Nad põgenevad äärelinna ja täheldavad hullunute seas kummalisi fenomene. Elajalik tapmissoov oli ainult esimene viiruse sümptom, edaspidi tapatöö raugeb ja hullunud hakkavad parvedesse kogunema. Claytoni olukorra muudab meeleheitlikuks see, et ta tahab jõuda oma naise ja poja juurde. Mõistagi on maailma aga juba tabanud täielik kaos ja anarhia, kommunikatsioone ei ole nagu ka lootust inimkonna säilimisele.

Romaani edasine süzhee järgibki Clay, tema sõbra Tomi ja teismelise tüdruku Alice’i rännakut läbi Maine’i ja New Hampshire’, mille käigus nad kogevad hullunutega toimuvaid progresseeruvaid muutusi. Pöördelise käigu võtavad sündmused siis, kui seltskond jõuab ühte akadeemiasse, kus nendega liituvad veel kaks tegelast, üks neist, keegi poisijõmpsikas Jordan, arvuti-geek tuleb välja ka huvitava teooriaga, mis siis hullunutega õieti lahti on. Selleks ajaks nad enam aga nii hullud ei näigi. Kuna romaan on aga rangelt süzhee-põhine, siis oleks sündmustiku edasine kirjeldamine siinkohal selge spoilerdamine.

Ma söandaksin pidada seda Kingi viimaste aastate üheks õnnestunumaks romaaniks nende seast, mida ma lugenud olen. Siin on rõhk tugevalt süzheearengul ja on tunduvalt vähem nö. pingutatud psühholoogiat ja meenutustes-kujutelmades tammumist kui näiteks romaanides „Bag of Bones” ja „Dreamcatcher”. King õnnestub igati Romero ja Mathesoni-laadse apokalüptilise lootusetuse õudusõhkkonna kirjeldamisel. Tegevus on hoogne, pole pikemaid mõttepause ega venitamisi. Dialoogid on täpsed ja teravad, romaan lausa karjub enda filmikstegemise järele. Nagu Kingile kombeks on ka siin mitmeid viiteid ja seoseid tema eelmistele tekstidele, eelkõige kajastuvad need Maine’i geograafias, mainitakse vist seda kooli, kus õppis Carrie ja hullumaja, kus viibis „It’i” tegelane. Samas puutus mulle silma, et üht teatavat nõksu on King juba varem kasutanud, nimelt ka tema stsenaariumis „Storm of the Century” näevad saareelanikud kõik ühte ja sama (õudus)unenägu… õigupoolest polegi see unenägu vaid nagu transleeritud telesaade.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Cell” pagana põnevalt kirjutatud, täpselt toniseeritud ja kalkuleeritud romaan tõelise meistri sulest. Jah, muidugi kuulub see ulme vanimasse, austamisväärsemasse ja mõjuvõimsamasse alamzhanri, nimelt õudusesse. Huviline saab inglise paperbacki soetada Tallina Apollost 130 EEK eest, USA hardbacki eest tuleb letti laduda 200 EEK, kes aga kindlasti Kingi tõlgituna peab lugema, on sunnitud end kergendama 290-325 EEK ulatuses.

Teksti loeti inglise keeles

Tabasin end juba üsna alguses tõmbamas paralleele Wyndhami "Trifiidide päevaga". Ja mida edasi, seda enam hakkasid nad üksteisega sarnanema. No mis vahet seal on, kas tänavail jõlguvad lihasööjad taimed või hullunult kaaskodanikke purevad inimesed... Ühed klabistavad ja teised panevad kollektiivset telepaatiat... tulemus ei erine ju üldsegi. Ah jaa, Kingil on juhtkurjam ka, muidu ei saaks ju klassikalist Hollywoodilikku personifitseeritud hea-halva vastasseisu ja arveteklaarimist kujutada... Mage värk. Kui ohtrate vägivallatunnustega laibahunnikute ja -tükkide ning vereojade kirjeldused ära võtta, siis ei jäägi nagu mitte midagi mainimisväärset meelde. Hindeks e(=2,7182), ümardatult 3.
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Võib-olla ehk ainult mõnele tõelisele Stephen Kingi fännile, kes muudmoodi ei saa, kui peab ennast selle mehe kirjasõnaga nuumama. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada, kuigi ma tean, et ta seda teeb (olen lugenud tema eluloolist raamatut On Writing).
Teksti loeti eesti keeles

Jumal tänatud et ma seda raamatut enne ei ostnud kui ta poes kolmekordselt alla hinnata jõuti. Kingi paremate teoste tasemest jääb see kaugele-kaugele maha. Tegu on tuima ja ebaoriginaalse remixiga mitmesugustest zombifilmidest ja -sarjadest, mida viimastel aastatel palju bittorrentisse on jõudnud.

Umbes teose viimases kolmandikus tõi King küll lagedale paar ideed zombikarjade telepaatilisest olemusest, mis tekitasid tunde et asi võib huvitavaks minna, kuid see tunne möödus kiirelt ja loo lõpp vajus jällegi trafarettide sohu. Autori katsed inimeste ümberprogrammeerimisest rääkides "küberpunki panna" kukuvad samuti läbi, sest ei mõju kaugeltki sama veenvalt kui kasvõi näiteks Neal Stephenson.

Ma ei mäleta kahjuks, kelle arvustust ja millise teose kohta ma BAASist hiljuti lugesin kus järeldati et ameeriklaste jaoks tähendab maailmalõpp seda et ei ole enam supermarketeid. Kingi maailmalõpp on ka umbes sama mage. Kogu aeg võib kuskilt leida mõnusat peavarju (pahalased tubadesse ei tiku!) ja toidutagavaradega täidetud sahvreid. Ainult mobiiliga helistada ei saa.

Mind igatahes küll sellise jutuga mobiilile vastamisest ei võõruta (just helises).

Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine läheb kategooriasse "üllas püüdlus lugeda läbi kõik eesti keeles ilmunud ulme ja selle eest peaks piima ja varem pensionile saama". Teate, see lugu on täielik saast.

Või noh... loomulikult oskab autor juttu vesta. Hea lahe on teda lugeda ka. Aga raskused hakkavad sel hetkel, kui sa mõtlema hakkad, et mida sa õieti loed. Selle raamatu pahad asjad on moblad. Mingit teaduslikkust pole selles kontseptsioonis rohkem, kui mingites viirustes või kosmosest langenud tolmus, sama hästi oleks võinud kirjutada, et moodi läksid hõbesõled, millele kuri nõid needuse peale pani. Lihtsalt praegu on popp kirjutada "mobla" ja need teised sõnad, nagu "tarkvara" ja "restart", kuid SK jaoks ongi need vaid sisutud sõnad, mis ei tähenda rohkem "kurjast needusest" või "saatana kõnetorust", nagu ta tekstis korra ise kirjutab. Ehk siis kindlasti ei ole tegemist teadusliku fantastika või scifi`ga, lugu on nii masendavalt ajutu, et paremal juhul võib see kuuluda "ulme vanima ja väärikaima" haru alla. Ühesõnaga, tegu on tavalise zombikaga. Ja kui ekraanilt võib neid ebasurnuid ehk nii kord aastas vaadata, siis ma ei oska ette kujutada midagi nürimat, kui sellest lugeda. Neid "suure õnnetuse" lugusid ei suuda vist keegi enam kokku lugeda, tõepooles kirjutati kõik põhipunktid juba näiteks "Trifidite päevas" ära ja edasi on ainult vormistamise küsimus. Ja see, et zombidel paravõimed tekkisid, on vajalik ja "loogiline" ainult sellest vaatenurgast, et muidu oleks lugu liiga kiiresti otsa saanud.

Lõppkokkuvõttes on tegu sellise lugeja petmisega. Kõik juhtumised tunduvad loo arenedes küll enam-vähem ok, aga tagantjärele vaadates on need konstrueeritud ainult selleks, et lugu edasi läheks. Teisiti öelduna puudub sündmustel sisemine loogika, tegu on dekoratsioonide jadaga, millel kotiriie ja traagelniidid igalt poolt välja vahivad.

Kui SK-d 90-ndate algul eestindama hakati, lugesin ma tead päris hea meelega -- sellise kirjandusega olin varem väga vähe kokku puutunud. Et no päris lahe, kuigi lähemalt vaadates on kogu lugu ilma liigsete epiteetideta lihtsalt idiootlik... Ühesõnaga, SK raamatu kaanele tuleks trükkida hoiatus: "Võib kolmekohalise IQ-ga inimesed välja vihastada!"

Teksti loeti eesti keeles

Plussid: aktsioon, pinge. Lugu ei veni, tegemist pole "tellisega". Idee kui niisugune, et "viirus" levib telefonide kaudu - miks ka mitte? Jällegi on äärmuseni viidud üks meie ühiskonna tahk: mobiiltelefonid, mis (olgem ausad) on ju tegelikult maailma palet muutnud küll.

Miinused: jah tõesti jälle zombid; et nagu küllastus on sellest...
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: