Stephen King

Viimane osa jaguneb stiililiselt pisut kummaliselt: actionile restoranis ja kohe peale seda Devar-Tois (miskitsorti koonduslaager kõrvalmaailmas, kus terve kari meie reaalsusest röövitud telepaate usinalt üht kahest allesjäänust Kiirest murravad) järgneb küllalt pikk ja natuke igavavõitu quest. Roland koos mõne kaaslasega (jah, kõik peategelased ei venita lõpuni välja) liigub läbi külmunud maade, jõudes tasapisi järjest lähemale Mustale Tornile. Selle lõigu ainuke pisut elavam koht on kohtumine emotsioonivampiiri Dandeloga. Lõpus jooksevad kõik otsad kokku: Musta Torni juures klaaritakse arveid nii omalaadse anti-Rolandi Mordredi, kui ka kogu jama taga olnud Crimson Kingi (Karmiinpunase Kuningaga). Natuke naljakas, et mitmeid tuhandeid lehekülgi võtnud vastasseis leiab aset paarikümnel leheküljel täitsa lõpus. Valitud lahendusviis oli ka enam kui kummaline ja Kuningat oli kujutatud rohkem seniilse vanamehena kui mingi iidse kurjuse kehastusena.

Asi mis eelmises köites tugevalt häiris, nimelt sai Kingi küllalt häbematu eneseupitamine – kirjutas ennast nimelt kui mitte just peategelaseks, siis maailma kestmajäämise seisukohast küllalt oluliseks tegijaks ikka – osutus tegelikult vahvaks eneseirooniaks. Kulminatsioon oli see, kui Susannah leidis paberi kirjakesega, kus oli lihtsalt öeldud, et aitan teid natuke, siit tuleb nüüd üks deus ex machina! Aga jah, esimeste osade lummus, salapära, teatav unenäolisus ja tappev põnevus on kuhugi kadunud. Tuleb muidugi tunnistada et King on sedamasti tegelane, et isegi kui tal midagi öelda ei ole, oskab ta seda teha väga ladusalt, sujuvalt ja ääretult huvitavalt. Seda enam, kui asjal on ka uba sees. Jutuvestjana on ta kahtlemata tipptegija.

Sarjaga on nüüd sedapuhku siis ühel pool, aga mõned lahtised niidiotsad annavad lootust, et mõni jutt, lühiromaan või kes teab, äkki isegi romaangi võib samal teemal veel tulla., peategelasteks kas lõpus välja ilmunud kunstnik Patrick Danville, või endised Breakerid Dinky Bradshaw ja Ted Brautigan.

Viimase osa puhul oleks ehk kohane öelda midagi ka kogu sarjast. 1970. aastal noore üliõpilase poolt kirjutatud mitte eriti kõrgetasemelisest jutust on 34 aasta jooksul välja kasvanud mammutsaaga. Esimene osa on tegelikult kõige nõrgem. Arusaadav, King alles otsis sel ajal oma väljendusviisi, ja kirjanikuna oli see tema üks varajasemaid jutte. Teine osa, “The Drawing of the Three”, kirjutatud 1982. aastal, on jälle kogu sarja üks parimaid ja tõmbab lugeja hoogsalt kaasa. Tegelikult võib sarja lugemist alustadagi teisest osast ja esimest lugeda hiljem. Kolmas, neljas ja viies köide on ühtlaselt kõrgetasemeselised. Kuues ja seitsmes, kirjutatud järjest ja suhteliselt hiljuti, eemalduvad tugevalt sarja algsest ideest. Sisse mässitakse teatavat sürrealismi ja tänapäeva maailma ning King üritab neid raamatuid vägisi siduda oma teiste teostega. Samas antakse neis lõpplahendus kogu sarjale ja kuigi see ei pruugi igaühele meeldida (mulle endale ei istunud lõpplahendus absoluutselt), on nad sellisel kujul sarja finaal ja kirjanik tõmbab viimases osas joone alla.

Lõpetuseks pole muud kui soovitada, et lugege ikka, hoolimata pisut kehvakesest lõpust. Kogu sarjast on eesti keeles ilmunud üks lühiromaan, mis kirjeldab Roland Deschaini varajaste rännuaastate üht seiklust. Kuigi ülejäänud sarjast saab seda lugedes samasuguse ettekujutuse, kui mingi bändi kogu loomingust ainult ühte lugu kuulates, on see parem kui mitte midagi. Viimasele köitele “kolm”, kogu sari kindel “viis”.

Lõpp on muidugi omaette trikk (kindlasti tõi see Kingile hulganisti neid tigedaid lugejakirju, mida ta ise seda kirjutades ette nägi). Mitte midagi ennenägematut, aga mina seda siinkohal ikkagi oodata ei osanud. Sellest kohast, kus autor hoiatab et nüüd tegelikult võiks lõpetada ja edasi loete omal riisikol, ei maksa tõesti edasi lugeda. Muidu juhtub teiega samamoodi nagu minuga - ausalt öeldes ma ei teagi nüüd et kas maailm ikka sai päästetud või ei. Aga paperbacki lõppu lisatud "Gunslingeri" algust lugesin selle lõpu järel muidugi hoopis teise pilguga.

Sarja viimases köites on sürrealismi ja sümbolismi oluliselt rohkem kui enamikus žanriulme teostes. Ja lõpplahendus-mida autor siis meile sellega öelda tahtis? Et sõprus ja armastus on olulised, kättesaamatud unistused (nagu Tume Torn) aga kujutavad endast vaid ajaraiskamist, mille nimel ei tasu inimsuhteid ega lähedasi inimesi ohverdada? Nii võib siit välja lugeda. Fataalset hävingut külvav antikangelane ja alguse/lõpu sõlmitus meenutavad millegipärast Jaapani animesarja "Berserk".

Ja lõpetuseks võib öelda, et ameeriklaste kaubamärgifetiš on ikka naljakas-paralleelmaailma põhilisteks ning esmasteks tunnusteks on see, mis marki autoga keegi sõidab või mis karastusjooki joob...

VII osa ma seega kartsin (mis siis kui see on sama igav?). Algus oli küll üsna krobeline, kuid pärast esimest sadat lehekülge leiab raamat rütmi ja edasi läheb kõik ladusalt. Tulihingelise King’i lugejana ei ole ma antud raamatus pettunud. Ma olen sellega rahul. Mulle meeldis lõpp, mida pakuti: pool lahtine, samas ammendav. Tume Torn on suurem kui ükskõik mis. Seda ei saa täielikult ammendada. Seda ei saa hävitada, vallutada või selle tegevust häirida. Ja sama kehtib Rolandi kohta. Tume Torn on suurem kui tema. Ma tõesti muhelesin, kui Roland viimase ukse avas. Lõputu retk. Antud juhul on see tõesti hästi välja mängitud.

Samas jääb mind isiklikult häirima see, et ei ammendatud Rolandi vana ka-teti seiklusi, mis minu silmis on palju põnevamad, võrreldes uutematega. Mõni küsimus jäi veel õhku rippuma, aga see selleks.

Raamat on korralik, mitmeid unetuid öid ja põnevaid seiklusi see pakub.

Ingliskeelne versioon on raudselt raskeim raamat, mida olen no vähemalt hiljuti lugenud. St tegelikult ka, kõvakaaneline raamat kaalub 1,4kg, pisikeste loominguraamatukogudega pole üldse võrreldav. Ühtepidi mulle väga meeldib selline massiivsus, eriti kuna raamatus on nii lehesuurused värvilised kui pisemad peatükke lõpetavad mustvalged illustratsioonid. Eks odavatel paperbackidel on omad plussid aga kasutatud kõvakaanelised "pildiraamatud" polegi tingimata väga palju kallimad. See läks siis maksma 20€.

Seega kui on plaaan seda sarja lugeda siis mis iganes keeles ka ette võtta, mu soe soovitus on leida illustratsioonidega versioon. See annab täiesti eraldi mõõtme. 

Sarja teistkordse läbilugemise lõpp läks hullul kombel venima. Kuus esimest raamatut õnnestus endale eestikeelsena hankida, 4,5 osa "The Wind Through the Keyhole" on vaid ingliskeelsena olemas ja seda õnnestus lugemise ajaks hea Lauri käest laenata. Sarja viimase raamatu tellisin siis ingliskeelsena, see tuli aga tükk aega kohale. Vahepeal hakkasin muid raamatuid lugema, siis tuli erinevaid "välisreise", kuhu ei tahtnud pooltteist kilo kaasa vedada.

Seega kui nüüd hakkasin siis lõpuks ingliskeelset versiooni lugema siis ühtepidi oli natuke hakanud juba ununema, et kus ja kuidas pooleli jäi. Lisaks on vähemalt endal peas lugemise ajal mingitsorti pilt, selline mõnevõrra abstraktne ja konkreetses keeles, eesti keeles. Seega "all" oli eestikeelne maailm, originaali lugedes tuli puhttehniliselt vaeva näha, et erinevaid pusletükke kokku sättida. Ehk siis inglise keeles lugemine kulges ja ei kulgenud ka, oma osa oli ka selles, et viimane raamat on kohati esimese osa vaimne sugulane enda kaootilisuses, kus alati ei anta selgeid ja sirgeid vastuseid.

Seega kusagil saja lehekülje juures võtsin raamatukogust eestikeelse kõrvale sest no kippus lugemisrõõm ära kaduma. Vahepeal lugesin ühte, vahepeal vaatasin teist, niimoodi nad käsikäes lõpuni liikusid. Silver Sära on tõlkijana teinud väga hea töö, lisaks on ta joonealusena toonud välja mitmeid nüansse, mida ise ausalt üteldes tähele ei osanud panna. Nagu ikka - hea tõlkijatöö on äärmiselt oluline ja loominguline tegevus, mis on täiesti võrreldav nö. "tavalise" kirjanikutööga. Igaljuhul läks eesti keeles lugemine märksa lobedamalt ja lugemisrõõm tuli tagasi.

Sisust, sisust on raske rääkida, on ju kõik need algselt seitse, nüüdseks kaheksa raamatut kokku üks massiivne tervik. Jah, raamat hakkab peale nagu oleks uks jalahoobiga lahti löödud ning madinat kohe jagub alguses, peamiselt siis isa Callahani vaates. Rolandi ka-tet on mööda maailma ja maailmu laiali ning algul lähebki aega näitamaks, et kes ja kus parasjagu millega kimpus on. Siis saadakse ühel hetkel jälle kokku ning rühitakse edasi tumeda torni suunas. Aga raske rääkida sest detailne sisukirjeldus ei anna tegelikult midagi. Kõik need kaheksa köidet on kokku jutt sõprusest, armastusest, kinnisideest, tõbrastest ja toetajatest. Tegevust on meie maailmas, meie maailmaga sarnasest kandis ja kusagil tolmusel ja kuival kõnnumaal, on ju ikkagi tegu omalaadse western-fantasy'ga.

Täiesti eraldi mõõde on see, kuidas Stephen King on iseennast raamatusse kirjutanud. See ei ole lihtne cameo, oh ei - ta on täisväärtuslik tegelane, kes tõsi küll, kipub vinguma ja seab hoopis raamatu olemuse ühel hetkel ohtu. Aga siis suunab Roland ta hellalt õigele teele, hind on küll väga karm. Terve see raamat on tegelikult suures osas väga nukrates toonides ja melanhoolne kuna tee on järjest raskem ja okkalisem, kõige lõpus on Roland sama üksi kui esimese raamatu alguses.

Veel üks allegooriline hoovus on lapse suhe vanematega. Mordred Deschain, Rolandi poeg, ilma sündinud süüta lapsuke, on väga keerulise taustaga. Eks King on ta veel omal moel igatepidi rõngasse keeranud aga kui natuke seda ulme- ja sürrikihti maha kraapida siis tegelikult on seesama igivana teema - kui lapsevanemad saavad omavahel kehvasti läbi, kui laps tahab hellust aga jääb hoopis vanemate omavaheliste pingete hammasrataste vahele. Kuidas laps võib maailmas täiesti pettuda ning muutuda koletiseks kuna lapsepõlvest täiesti puudus vanemate armastus. See on raamatus väga groteskne, minu jaoks olid Mordredi sisemaailma piiluvad peatükid tegelikult väga kurvad ja võtsid teinekord silma niiskeks.

Kui vaadata natuke tehnilisema pilguga siis King on sellesse raamatusse põiminud hästi palju seoseid enda teiste raamatutega. Vaatasin kiirelt nimekirjale otsa, ca 15 romaaniga on sidemeid, on isa Callahan on näiteks "Salem's Lot"-i peategelane. Seega kes tahab eriti põhjalikku ülevaadet saada siis lugemist jagub.

Kui rääkida lõpplahendusest siis autor hoiatab enne viimaseid ridu veel lugejat, et mõtle hoolega, kas ikka tahad edasi lugeda. Sest see, mis Rolandil tumedas tornis kõige lõpus toimub, ei meeldi tingimata kõigile. Samas on see ainuõige ja vajalik lahendus looja enda arvates. Seega kes on Kingi lugenud need teavad, et kirjanikuhärrale meeldib teinekord kas jätta otsi lahti või muul viisil panna lugeja nihelema peale seda, kui tekst on otsas ja raamatu sulged. Muide - minu arvates on lõpp väga kobe.

Mõtledes veel korra sarjaüleselt siis vägev värk, pole midagi ütelda. See on tegelikult ikka uskumatu, kuidas King on üle 34 aasta kokku kirjutanud ühe pika ja põhjaliku loo, alustas ta ju väga noorelt üsna psühhedeelilise ja segase romaaniga. Vahepeal läks ta stiil konkreetsemaks, viimased kaks raamatut on jälle natuke mittelineaarsema olemusega. See kõik klapib kenasti kokku - eks lõpupool on tunda, kuidas King oskab kirjutada kuna teksti on palju, väga palju. Samas kogu see massiivsus annab tegelikult väga mõnusalt detailse maailma.

Kui panna kõrvale teine suurteos, GRRMi "Jää ja tule laul", siis King võidab mu silmis igast asendist. See ei tee Martinit kehvaks, on mõlemil see "miski", mis paneb tuhandelehelisi telliseid neelama. Võib olla peamine "Tumeda torni" eelis ongi ettearvamatus ja vaheldusrikkus. Algus on nagu narkotripp, edasi on vahepeal sirgjoonelisem, siis läheb ära "raamat, mis on raamatus, mis on raamatus" valda, siis on raamatu jagu sirgjoonelist westerni ja lõpus peab juba päris palju jälgima, et sellest kaosest ülevaadet saada.