Esimene jutt Robert Silverbergi antoloogiast "Legends", kuhu on kogutud kõikide põhiliste ulme / fantasy sarjade üks "lisaosa", mis on kirjutatud spetsiaalselt selle kogumiku jaoks.
Kuigi see jutt kipub kalduma n.ö. tavakingiliku müsteeriumi poole, põimub see küllalt hästi Gunslingeri "Dark Tower" sarjaga (mida ma muide pean Kingi parimaks saavutuseks üldse). Seetõttu kipub viis olema pisikese miinusega. Samas aga ei saa ma ütlemata jätta, et neelasin selle alla ühe jutiga, raamatut praktiliselt korrakski käest panemata. Seal on piisavalt müstitsismi, küünilisust ning kirjaniku "head kätt". Lisaks veel pisut sisust:
Ajaliselt mahub raamat Gileadi Rolandi (Gunslinger) tegevuse esimesele raamatule vahetult eelnenud perioodi. Roland ei ole enam kõige nooremas vanuses, vanad haavad on hakanud juba paranema ning mehest on saamas see, kelleks ta peab saama - Gunslinger, kelle eesmärk on täita talle määratud ülesanne. Täita ükskõik mis hinnaga. Saatus (Ka nagu raamatus on selle kohta öeldud) on talle pannud ülesandeks leida Dark Tower ning maailma asjad jälle õigeks seada (vaadake retsensioone Dark Toweri muude raamatute kohta). Läbides tühermaad satub ta mahajäetud linnakesse, kust ta leiab juba surnud mehe, kelle kaelast ta omandab tolle talismani. Ootamatult ründavad teda Aeglased Mutandid, kes mõningase õnne ning kavalusega (seda enam, et Roland ei ole VEEL külmavereline tapja) ta peaaegu maha notivad. Poisile ajavad elu sisse, mingid ülimalt kahtlased vanamutid, kes millegipärast on hirmsas pabinas tema amuleti pärast. Selgub, et vanamutid ajavad inimestele eluvaimu sisse hoopiski eripärastel põhjustel. Üldiselt pean ma märkima, et need põhjused kippusiv väga üheselt kalduma kulinaaria valdkonda ning Roland ka sellest üsna pea haisu ninna sai. Üks nende "Väikestest Õdedest" võtab kätta ning armub kõrvuni Rolandisse ning aitab tal põgeneda, sealjuures ise hukka saades. Stoori iseenesest ei ole mingi suurem asi, ega õpetlik, eda midagi, kuid sulab väga hästi ülejäänud sarjaga ning aitab seletada, mille pärast on Roland selline nagu ta on - üksik, omajagu julm, kuid samas õiglane ning missioonile pühendunud. Tegelikult oleks seda juttu (kuigi mõningates lõikudes viidatakse neljandas raamatus toimunud sündmustele) üsna mõistlik lugeda enne sarja lugemisega alustamist.
Kuigi see jutt kipub kalduma n.ö. tavakingiliku müsteeriumi poole, põimub see küllalt hästi Gunslingeri "Dark Tower" sarjaga (mida ma muide pean Kingi parimaks saavutuseks üldse). Seetõttu kipub viis olema pisikese miinusega. Samas aga ei saa ma ütlemata jätta, et neelasin selle alla ühe jutiga, raamatut praktiliselt korrakski käest panemata. Seal on piisavalt müstitsismi, küünilisust ning kirjaniku "head kätt". Lisaks veel pisut sisust:
Ajaliselt mahub raamat Gileadi Rolandi (Gunslinger) tegevuse esimesele raamatule vahetult eelnenud perioodi. Roland ei ole enam kõige nooremas vanuses, vanad haavad on hakanud juba paranema ning mehest on saamas see, kelleks ta peab saama - Gunslinger, kelle eesmärk on täita talle määratud ülesanne. Täita ükskõik mis hinnaga. Saatus (Ka nagu raamatus on selle kohta öeldud) on talle pannud ülesandeks leida Dark Tower ning maailma asjad jälle õigeks seada (vaadake retsensioone Dark Toweri muude raamatute kohta). Läbides tühermaad satub ta mahajäetud linnakesse, kust ta leiab juba surnud mehe, kelle kaelast ta omandab tolle talismani. Ootamatult ründavad teda Aeglased Mutandid, kes mõningase õnne ning kavalusega (seda enam, et Roland ei ole VEEL külmavereline tapja) ta peaaegu maha notivad. Poisile ajavad elu sisse, mingid ülimalt kahtlased vanamutid, kes millegipärast on hirmsas pabinas tema amuleti pärast. Selgub, et vanamutid ajavad inimestele eluvaimu sisse hoopiski eripärastel põhjustel. Üldiselt pean ma märkima, et need põhjused kippusiv väga üheselt kalduma kulinaaria valdkonda ning Roland ka sellest üsna pea haisu ninna sai. Üks nende "Väikestest Õdedest" võtab kätta ning armub kõrvuni Rolandisse ning aitab tal põgeneda, sealjuures ise hukka saades. Stoori iseenesest ei ole mingi suurem asi, ega õpetlik, eda midagi, kuid sulab väga hästi ülejäänud sarjaga ning aitab seletada, mille pärast on Roland selline nagu ta on - üksik, omajagu julm, kuid samas õiglane ning missioonile pühendunud. Tegelikult oleks seda juttu (kuigi mõningates lõikudes viidatakse neljandas raamatus toimunud sündmustele) üsna mõistlik lugeda enne sarja lugemisega alustamist.