Stephen King

Kui Dark Toweri sarja eelmine raama, "Wolves of the Calla" jutustas peaasjalikult ühes külas toimuvast ning viis lugu edasi väga vähe, siis "Song of Susannah" on sellele täielik vastand: teemaarendus toimub täiesti kaelamurdva kiirusega.

Lugu ise läheb kohali samast punktist, kus huntijutt lõppes. Erinevalt mõningastest autoritest King isegi mitte ei jäta võimalust, et lugeja kogu taustaga kursis ei ole. Kui see raamat avada, siis suure tõenäosusega ei saa asjasse pühndamata hind mitte millestki aru. Mõnes mõttes on see ka okei, kuna taoline lähenemine aitab keskenduda sisule ja tegelikult sellised vahekeerutamised on meie ülejäänute jaoks, kes me oleme eelmiseid osasi lugenud lihtsalt tüütu.

Eelmiste raamatuid lugenud inimesele torkab silma erakordselt massiline popkultuuri kasutamine teemaarendustest. Taoliseid viiteid on võimalik kohata vahetpidamata, alatest "Watchmen" koomiksist ja lõpetades suvaliste populaarsete laulukestega. Paljud nimed ja kohad on võetud elust enesest või teistest teostest, eelkõige just Kingi enda omadest. Kõige markantsem neist on aga Kingi enda cameo-roll, kus härrad lähevad mehe enda käest küsima, et milles värk on. Tavaliselt on ta seda trikki kasutanud oma filmikäsikirjade, kus ta peaaegu alati jätab endale imepisikese osa (sarnaselt Peter Jacksoniga näiteks).

Üsna huvitav on ka lõpus väljavõtted Kingi päevikust, kuhu ta on kogunud olulisemad Dark Towerit puudutavad lõigud. Ausalt öeldespaneb mind imestama, et kuidas selle mehe tervis nii kõva oli, et ta suutis vahetpidamata tongis olla (ja samal ajal veel raamatuidki kirjutada). Tuleb välja, et mees on üliproduktiivne kirjanik. Dark Toweri ühe parima osa, "The Drawing of the Three" kirjutas ta väidetavalt valmis ühe kuuga.

Lõpetuseks siis ka natuke atmosfäärist. Ma väidaks, et DT sari muutub iga järgneva raamatuga järjest sürreaalsemaks. Steampunkiliks maailm, kus korraga möllavad robotid ja maagia on juba iseenesest kõigeks võimeline, aga siin tekib selline sürrealistlik kompott erinevatest olustikest ja maailmadest, mis minu arvatest on Neil Gaimani poolt üsna sarnaselt realiseeritud näiteks "Sandmani" koomiksites. Pidev loksumine reaalsuse ja ebareaalsuse, hullumeelsuse ja kaine mõistuse vahel on suudetud saavutada nii, et see ei tundu naeruväärne ja seega ei ole midagi parata. minu poolt hindeks 5.

Miskipärast meeldisid mulle sarja need osad, kus tegeleti peaasjaliselt kõnnumaadel rändamise ja mutantide nottimisega või hullumeelse tehisintellektiga rongiga mõistatuste vahetamisega, märksa rohkem. Ei, ega sellel siin ka midagi olulist viga pole, aga veelgi enam on võimendunud mõningad sürrealistlikud momendid, mis said alguse sarja eelmises osas. Kohad kus Susannah paneb silmad kinni ja käib The Doganis nuppe näppimas, et sünnitus keset tänavat peale ei hakkaks, olid ikka ebameeldivad küll. Samuti ei jäta teab mis head maiku suhu Kingi nipp iseennast raamatusse sisse kirjutada. Ja mitte niisama, vilksamisi, vaid Roland ja Eddie veedavad 1977. aastal Kingi kodus Maine`s õige mitu peatükki, joovad seal õlut, teevad suitsu ja arutavad, et mis värk on.

Raamatu lõpus pakutakse meile valitud peatükke Kinga läbi aastate peetud päevikust. Lugejale on välja toodud need märkmed, kus on juttu “The Dark Towerist”. Neid lugedes jääb selline mulje, et tegelikult pääses see sari lugejate ette täiesti juhuslikult. Kingil oli kavatsus enam – vähem peale igat raamatut asjale käega lüüa, kuna tal polnud vähimatki aimu, kuidas kogu see kupatus lõppema peaks. Ega kasuks ei tulnud ka cliffhangerid, millega ta köiteid lõpetada tavatses, ja ajuvähis vanamuttide kirjad, kes härdalt palusid endale lõpp ära rääkida, lubadusega mitte kellelegi seda edasi rääkida. Tegelikult tundus mulle see päevikuvärk lõpus vähemasti pooleldi fiktsioonina, mida võib ka järeldada “ajaleheväljalõikest” 1999. aasta 19. juunist, kus teatatakse kuulsa rahvakirjaniku ootamatust surmast autoõnnetuse läbi. Arv 19 on sarja seisukohast ääretult oluline ja käib mitmelt poolt läbi, samuti kõikvõimalikud selle numbri kombinatsioonid.

Hindeks “neli”. Ei oska endalegi põhjendada, miks just see number, aga midagi imetillukest, ent ääretult olulist jääb “viiest” puudu.

1. Liiga palju tegevust leiab aset ühe peategelase pea sees ja see on kirja pandud nii ebahuvitavalt nagu Kingil harva õnnestub.Üleüldse kiskus kogu see Susannah/Mia tegevusliin kuidagi väga "naistekaks" kätte ära.

2. Kõik see vampiiride kamp, kelle väljailmumise suhtes sarja eelmises osas ma olin valmis silma kinni pigistama lootuses et nad vaikselt lavalt kaovad, on ennast DT maailmas kahjuks püsivalt sisse seadnud. Ma ei saa midagi teha, aga minu meelest nad lihtsalt kuidagi ei sobi sellesse sarja.

Positiivse poole pealt - New Yorki linnas toimuvad stseenid olid mõnusad lugeda. Siin kohtame mõningaid väga hästi kujutatud kõrvaltegelasi. 9/11 teemalised naljad mõjusid küll veidi "kohustusliku" ja pingutatuna.

Loodan et sarja viimasele osale saab jälle kõrgeima hinde panna.

Sarja kolmes esimeses köites oli olulisel kohal omapärane (postapokalüptilisi, vesterni- ja fantasyelemente sisaldav) maailm koos hoogsa ja põneva sündmustikuga. "Võlur ja klaas" hakkas kohutavalt venima, samas suutis autor sarjale omast stiili säilitada. "Calla huntides" lisandus venimisele tüütu pendeldamine New Yorgi ja paralleelmaailma vahel ning sarja sobimatu vampiiriteema. "Susannah` laul" on minu meelest seni sarja nõrgim osa. Rolandi kodumaailma mõnusaid kirjeldusi on jäänud järjest vähemaks, reaalses maailmas toimuv pole vaatamata dünaamilisele sündmustikule absoluutselt kaasahaarav. Kõik see tekitab tunde, nagu loeks mingit "Düüni" järge või Tolkieni pärijate poolt kokkuklopsitud raamatut. Ehk siis-alla käinud ja järjest tüütumaks muutuv sari ning maailm. Soov sari võimalikult ruttu ära lõpetada pole selle kvaliteedile ilmselgelt eriti kasuks tulnud.

Siin ei toimu mitte midagi põhjapanevat, kui jätta välja raamatu lõpp, mis lõppeb sarnaselt „Ahermaadega“ äkitselt, jättes õhku rippuma (suure) põnevuse. Uus ka-tet on ennast ammendanud, seda on juba eelnevates romaanides tunda. Ja siin ei värskenda seda ka uue liikme lisandume (kes ilmus tegelikult juba eelmises osas), pigem vastupidi: muudab olemasoleva grupi veelgi igavamaks. Tegelased on mahladest tühjaks pigistatud, vaid Rolandi tumedaid varje omav minevik on veel lahti harutamata.

King üritab romaani ergutada mitmete võtetega, millest kõige silmapaistvam on tema enda ilmumine tegelasena Rolandi ja Eddie ette. Ühelt poolt on see väga meeldiv käik, selle läbi saame sarja kohta teada natuke ajaloolist tausta, kuid samas tekitab omaette huvitavaid küsimusi: kuidas seda seika – King kui autor; kui tegelane – võiks tõlgendada?

On väga selge, et King kasutab väga palju ära sellest, mida ta ise on lugenud ja näinud (filmid/sarjad...). Antud romaani põhiidee – võib leiduda ka teisi arvamusi – pärineb „Rosemary lapsest“. Minu mäletamist mööda väljendab King üsna selgesõnaliselt seda, kust ta mõte pärineb. Kui mõelda varasemate romaanide peale, siis ka seal vaatavad meile otsa erinevad, kuid vägaga/üsnagi tuntud allikad. Tuletame meelde, kust pärineb ainuüksi mõte Tumedast tornist endast!

Osas vigu iseenesest ei ole, kuid rahule jääda ka ei saa. Raamatu hind (üle 20 euro) pole väärt selle sisu.

"Tumeda torni" sarja eelviimane raamat. Kui eelmine, "Calla hundid", oli üle 800 lehekülje siis see tellis on õhem. Eelmine oli kohati natuke rahulikuma tempoga, see laul aga läheb märksa kiiremal kõnnil edasi. Huntide tegevus toimus peamiselt ühes külas, seekord on haare laiem.

Raamat jätkub sealt, kus eelmine otsa sai seega ilma eelmisi lugemata pole mõtetki seda kätte võtta, kogu taust on puudu ja ei saa tegevusest mõmmigi aru. Sisu poolest on tegevus jõudnud küll New Yorki, kus siis laialilöödud ka-tet mitmes erinevas ajajärgus tühja krunti ja roosi üritavad kaitsta ning lõhestunud Susannah on terve raamatu sünnitamise piiri peal.

Kui rääkida veel kihilisusest siis siin raamatus toob autorihärra cameona sisse iseenda, eriti huvitav oli päevikulaadne raamatulõpp, mis kogu tegevuse eriti huvitavalt krussi keeras. Või... äkki see ongi päris päevik? Seda pole otseselt välja kirjutatud - ning pole ka tähtis, las olla tõde ja tõlgendus lugeja peas. Kogu Kingi puudutav osa ajab veelgi pildi segasemaks kuna ega aasta '77 (kus siis tegevus toimub) kirjanikuhärra ei tahtnud jsut kõige rohkem mingist Rolandist ja Tormist kirjutada. Aga siis seguneb päriselu ja väljamõeldis ja ja jah...

Stiili poolest läheb vahepeal raamat kohe ERITI käest ära ning muutub sürrealistlikuks ja unenäoliseks, kus juba keelekasutuse poolest pole enam tegu lihtsa ja sirgjoonelise jutustamisega. King loobib potti ikka väga korralikult vürtse peale, loksutab osasid tegelasi mineviku ja oleviku vahel, ajab hullumeelsuse piirile. Ning mis kõige hullem - lõpetab jälle raamatu järsku ära. Praegu, kui sari on juba kenasti lõpuni ära ilmunud, pole muidugi probleemi aga kujutan ette kuidas pidi omal ajal küüsi närides viimast osa ootama...

Seda raamatut on päris palju sakutatud seetõttu, et paras osa toimub... no ütleme, et ühe tegelase peas ning kisub üsna "naistekaks" ära. Minu arvates on see hoopis sümpaatne kuna neid higihaisuseid mornilt muigavaid meessoost vesternikangelasi on niigi igalpool, parem ongi kui mõnda laskurit ka natuke teise nurga alt näidatakse.

Tuleb nentida, et ega ma esimesest lugemisest seda raaamatut väga ei mäletanudki enam. Seega tundus igatepidi värske ja esmakordne ning seni on sari olnud üsna ühtlaselt väga-väga hea. "Calla hundid" on natuke "nii ja naa" - aga see on ikka väga kerge pinnavirvendus.

Käisin eile Tarantino uusimat filmi "Once Upon a Time in Hollywood" vaatamas (lühidalt: meeldis, väga) ning kuna seal on ka paras osa vesternit siis sobis raamatuga hästi komplekti. "Calla hundid" oleks muidugi veel paremini klappinud aga ärme nüüd liiga palju ka ootuseid üles kruvi.