Wow. See raamat sai nüüd küll ühe hingetõmbega läbi loetud. Tõsi küll, ma olin ennem lugenud ka esimest kolme raamatut ning seetõttu pidigi see raamat minu jaoks must read olema. Huvitav on see, et neljas raamat selles sarjas on tegelikult omamoodi prequel, ehk siis enamus sündmusi selles raamatus toimuvad tegelikult enne esimeses osas läbitud seiklusi. Omamoodi on tegemist Rolandi mälestustega. Lugu hakkab pihta sealt, kus kolmas raamat ("The Waste Lands") lõppes, ehk siis Blaine the Train (Barony Coach) kihutab rõõmsalt vastu vältimatule hukule ning ainuke võimalus seda siiski ära hoida on esitada talle selline mõistatus, mida ta ära arvata ei suuda. Loomulikult õnnestub see alles viimasel hetkel ning kõige koomilisem on see, et see mõistatus tuleb üsna ootamatust allikast - nimelt Eddielt. Jälgides Beami, mis peaks neid teoreetiliselt Dark Toweri juurde viima, hakkab Roland jutustama oma elulugu, kuidas nad noore poistena olid omamoodi "asumisele" saadetud, et neid pahalaste poolt maha ei löödaks, kus nad omaarust väga ohutus kohas satuvad kogu Mid-Worldi hõlmava vandenõu peale ning kuidas nad selle lõpuks ära klaarivad, mistõttu ka Cuthbert ja Alain gunslingeriteks võetakse. See on ka lugu Rolandi õnnetust ja ainukesest armastusest, mis lõppes tüdruku (Susan) surmaga tuleriidal. See on lugu ühest nõiast (Rhea) ja kuidas mees mustas (Walter) tegelikult Rolandi ellu sattus. Paljuski on see lugu ka sellest, kuidas nad leidsid n.ö. Võluri Klaaskuuli, mis näitab maailmas toimuvaid pahesi ning veelgi enam, see on lugu ka sellest, kuidas algas Rolandi tee Dark Toweri suunas. Lisaks sellele on selles raamatus ünsa kentsakaid seiku smaragdlinna võlur Oz-st, kes, nagu hiljem selgus ei ole Oz, vaid kõigest pahalaste üks käsilastest. Meeletult hästi kirjutatud raamat. Üllatav on see minu juures peamiselt selle pärast, et mulle tavaliselt Kingi stiil ei meeldi. King kipub pahatihti venitama ning jääma pinnapealseks, kuid just Dark Toweri sarja puhul on ma paljudest eelarvamustest loobunud.