Raamat on algusepoolne selline… kuidas ma nüüd ütlengi, nagu “Õnne 13”. Mõtlen siis uimast väikelinna õhustikku, mida ühel hetkel rikub linna tulnud salapärane kaupmees Leland Gaunt. Või mis rikub - tal on poes kõigile midagi. Elvis Presley’le kuulunud päikeseprillid, rebasesaba või äärmiselt haruldane pesapalli-teemaline mängukaart - igal inimese jaoks on midagi erilist, midagi sellist, mida konkreetne isik väga-väga hindab (ning kõrvaltvaataja enamasti ära põlgab kui kasutu nipsasja). Gaunt teeb kõigiga hea meelega äri - aga raha teda ei huvita. Jah, vahel liigub ka rahatäht kauplejate vahel aga enamasti pakuvad kaupmehele huvi väikesed teened, kerged vingerpussid. Tahad seda Noa laevast pärit puutükki - aga palun! Aga lisaks nüüd mine nüüd ja tee üks pisitilluke vimka kindlale inimesele linnas. Täiesti tavaline ja ohutu, ja-jaa. Poesaksal on hingesügavusse piiluvad silmad ning meeletu sisendusjõud, inimesed sulavad ta käes nagu või ning pealegi - seda konkreetset vidinat on ju loomulikult vaja! Asjad on vajalikud nagu pealkirigi juba ütleb.
Ühe nurga alt on raamat Lihtsalt Üks Lugu (nagu enamus raamatuid). On keegi vähe kõhedusttekitav härrasmees, suurepärane niiditõmbaja, kes vaikselt salaplaani punub. Teisalt on küsimus, et kui tähtsad “asjad” meie jaoks on? Kui kaugele oleme nõus minema mingi eemalt vaadates kasutu nipsasja omamise nimel? Või kui on artriit pikka aega sin painanud - mis hinda oled nõus maksma kaelas rippuv amuleti eest, mis valu ära võtab? Ise-enesest on see lihtne allegooria läbi mille Kingi-härra meile järjekordset juttu pajatab - aga autor oskab järjekordselt võtta ette mõnes mõttes “ei midagi uut” pajatuse ja selle vormida äärmiselt põnevaks romaaniks.
Raamatu üks allhoovus ongi see, mida sõnad suudavad teha. Leland Gaunt vaatab sügavale silma, näeb su kõige varjatumaid ning piinlikumaid mõtteid, toob need esile ning inimesed murduvad krõks ja krõks ta käes. Sest igasuguseid nipsasju ON vaja! Ning tegelikult on läbi ulmeprisma juttu sellest kuidas me avame end lähedastele, sugulastele, sõpradele, armsamatele - ning kui mõni neist juhtub paras kaabakas olema, lurjus kes valdab peeni psühholoogilisi nõkse ning saadud usalduse meie endi vastu keerab - hõõh!
Lugemise ajal meenus kohati parun Taruk, kes oli samamoodi äärmiselt tugeva veenmisvõimega ning mõnevõrra deemonlik. Gaunt on vast tsipa rohkem saatanlike joontega kuid tunduvad samast puust kutid olevat.
Horror, õudus? Jah, niimoodi seda raamatut liigitatakse. Aga ma ei väsi kordamast, et Kingi looming pole reeglina miski lihtlabane õudukas, pigem on tal alati oma point mille ta alati kuidagi äraspidiselt krussi keerab ja selle lugejale naha alla surab. Ma ise ei liigitaks seda isegi õudukaks - jah, eks muidugi on mida edasi seda karmim ja õudsam see raamat. Mitte, et oleks ise kuidagi väga kalestunud, seda vast ka mitte - see raamat on pigem pinevusromaan. Mingil hetkel õrnalt isegi krimka. No oli ka õudsamaid hetki - aga seda kõike kokkuvõttes igati parajas koguses, andes kokku Lihtsalt Suurepärase Romaani(tm). Ning eks see, kuhu suunas autor raamatu viimase veerandi keerutab, kus ikka tõeline põrgu valla pääseb… no eks see on tegelikult ikka päris karm, milline loom inimeses pesitseb. Loom, mida kultuur, väärtused, keelud, eetika enamasti vaos hoiavad.
Lühidalt - suurepärane raamat. Mis veel huvitavam - sain ta täiesti tasuta. Sest need kõikse paremad asjad siin elus on ju tasuta. Jah, asjad… huvitav kas mind tegelikult osteti ka ära selle raamatuga? Kas lähen nüüd ka kuhugi vingerpussi mängima...
