Eelkõige võlub siin just põhjalikkus. Mitte segi ajada venitamisega või lehekülgede täitmisega tühja sõnamulinaga. Kui vahel kipun nii paksu raamatu juures (paperback pea 1100 lk) virisema just selle paksuse üle, siis antud juhul on see küll täiesti õigustatud. See lugu ei oleks kuidagi saanud lühem olla ilma osa oma võlust kaotamata.
Esitus on ka huvitav - see, kuidas 1958. ja 1985. aasta sündmusi vaheldumisi kirjeldatakse. Lugu edeneb paralleelselt nii minevikus kui olevikus sedamööda, kuidas täiskasvanud tegelastele järk-järgult meenuvad nende lapsepõlves toimunud sündmused. Ja sündmused ise on muidugi Kingi väärilised - mitte asjata ei sisaldanud mulle kätte sattunud köide muuhulgas oma alguses ka soovitust lugeda seda ainult heledasti valgustatud toas :-)
Kingi fännidele kohustuslik.
Üldiselt King siiski veab välja. Mulle meeldib, et ta ei karda kujutada räigeid situatsioone ja et raamatu lehekülgedele mahub siiski ka hulk psühholoogiliselt adekvaatseid olukordi. Nimetu kurjus, millega 7 last võitlevad, ilmutasb ennast enamasti õhupalle pakkuva klouni puhul – päris hea kujund. Kurjuse "päris" kuju ämbliku näol raamatu lõpus oli juba vindi ülekeeramine. (Vahetult enne Kingi lugesin Guido Ilvese raamatut "Tung tappa", mis räägib kuulsamatest seksuaalse taustaga sarimõrvaritest läbi aegade. Tolles teoses on ka foto ühest mõrtsukast, kes riietus klouniks. "It-i" lugedes oli see pilt mul pidevalt silme ees).
Ja veel: 1985. aastal valminud romaan võis lubada endale 7-liikmelise lastegrupi koosseisus poliitilise korrektsuse osas piirduda neegri ja juudiga. Ajad on edasi läinud ja kui King kirjutaks selle romaani täna, peaks ikka ühe latiino ja mongoliidi ka sisse panema.