Insomnia on üsna radikaalne kõrvalepõige sellest, mida "tüüpiliseks Kingiks" kutsutakse. Ei ole see lo-fi splatter-horror à la Carrie, ei ole hi-fi terrordraama à la The Shining, ei ole ka psühhoromaan à la Misery (mis mingil seletamatul põhjusel on siinses nimekirjas täiesti teenimatult märkimata jäänud). Keegi ütles "supernatural". Vabalt võib olla.
Insomnia on Kingile iseloomulikult seotud tema nii mõnegi teise teosega, läbi vilksavad Cujo, Pet Sematary, The Dark Tower ning ilmselt nii mõnigi veel, milleni ma veel jõudnud pole.
Milles siis kühvel seisneb? Kokkuvõtlikult selles: pärast oma naise surma hakkab Ralph Roberts unetuse all kannatama. See võtab üsna kosmilised mõõtmed ning ükski rahvalik nipp, millega abivalmis inimesed surmkindlat leevendust tõotavad, ei aita. Ühel hetkel hakkab ta nägema veidraid aurasid ning arvab alul, et on peast segi läinud. Siis alles läheb lahti... Määratuse ja Juhuse tasakaal on midagi absoluutset ning kui see paigast läheb, raputab see kõiki dimensioone, ka kõige kõrgemaid. Ralph ning teine unetu Lois Chasse peavad katse-eksituse meetodil midagi ette võtma, et see ära jääks. Oma mustri jätab kangasse ka aktuaalne pro-life ja pro-choice kaklemine, mis omamoodi on üks teose põhiteemadest. Haarava mulje jätab ka see, kuidas King on teema läbi mõelnud ning naljalt ei jäta ühtki mittevajalikku lahtist otsa. (Vajalikke see-eest jätkub.) Olgugi et Insomnia tegevus algab minevikus, jõuab ta lõpuks tänapäeva ning läheb pisut tulevikkugi. Igaühele oma, kuid minule meeldis küll enda eluga paralleele vedada ning meenutada, mida mina küll võisin teha tol ajal, kui nemad seal Derrys maailma päästsid. (Derry? The Tommyknockers? Jälle paralleel.)
Vastuargumentideks võib muidugi tuua, et sisuliselt midagi uut välja ei mõelda ning et teose haaravus on tingitud suuresti ebaharilikust lähenemisest harilikule probleemile (päästa maailm kurja küüsist, The Stand), kuid mind see oluliselt ei loksuta. Kingi juures meeldib mulle väga tema oskus teksti liidendada ja vormistada ning Insomnia on selles suhtes täiesti uus kvaliteet. Atmosfäärgi on adekvaatne. Vihjed rokkmuusikale soojendavad jälle südant. (Kel võimalik, lugegu pärast raamatut läbi King Crimsoni esimese albumi "In The Court Of The Crimson King" tekstid.) Kui Andri oma The Shiningi kohta käivas arvamuseavalduses väitis, et kõik Kingi tegelased on mingil moel perverssed, siis Insomnia teeb oma parima, et seda väidet ümber lükata: pea kogu iseloomugamma on täidetud. Erinevalt näiteks Pet Semataryst, on tegelased ka üsna elulised ja õppimisvõimelised (perekond Creed polnud vist B-õudukaid kunagi näinud, kui Maine''i osariigis endale indiaanikalmistu kõrval maja ostis). :-)
Mäletan millegipärast, et lugesin Insomniat esimest korda ööl pärast põlveoperatsiooni (rõhk sõnal "öö") ning iga kord, kui oli hädasti vaja läbi kahe toa kempsu komberdada, panin kõik tuled oma teel põlema ning ikkagi oli pisike värin kusagil kõhukoopas. Ei, mitte hirmust, lihtsalt raamat on sedavõrd pingeline.
Minu esimene kirjalik lühiretsensioon kirjandusteemal lõpeb hindega 5. Oolrait. Mingil hetkel oli mul kavas Insomnia ära tõlkida ning mingil moel avaldada. Eks näis; kes teab, millal aega saab.